1. korruse koridor

Ana-Belle istus esimesel korrusel aknalaual ja vaatas oma kappi. Ta peaks sealt järgmise tunni asjad võtma ja kümne minuti pärast bioloogia tunnis istuma. Ta on kolm tundi koolis tiksunud - õhu elemendi tunnid on tänaseks läbi - ja ta ei viitsi enam tavaainetesse minna. Tüdruk mõtles praegu, kas minna tundi või mitte. Ta kiskus telefoni taskust välja, et kella vaadata. Üheksa minutit tunnini. "Traaa, maiviitsi," pomises Belle omaette, hüpates aknalaua pealt maha. Ta loivas oma kapi juurde ja avas selle.

OT: Gaby.

"Tere," lausus Gaby, kes oli samuti kappide juurde kõndinud. Ta avas oma kapi ja hakkas vee-elemendi õpikut otsima. Tunnid olid läbi ja tüdrukul oli plaanis minna staadionile iseseisvalt oma elementi harjutama.

"Heips," tervitas Belle tüdrukut vastu. Misasi ta oli? Aaaaa, vesi, Muidugi, Kareliga samas paadis. "Sul on tunnid veel?" uuris Ana-Belle Gabylt. Seda Belle ei mäletanud, kas Gabrielle võtab tavatunde ka või ei. Belle tiris taas telefoni taskust välja, et kella vaadata. Kuus minutit tunni alguseni. Ta võttis kapist bioloogiaõpiku välja.

Gaby raputas selle küsimuse peale pead ja võttis kapist vee-elemendi õpiku. "Sul?" küsis ta ja jäi vastust ootama.

"Ma poleks enam siin, kui mul tunde poleks," vastas Belle tüdinenud häälel. Ta vaatas hetke bioloogiaõpikut oma käes, turtsatas siis mõrult ning viskas õpiku kappi tagasi. Ana-Belle otsustas, et ta ei lähe tundi. Ta võttis hoopis oma pusa ja tõmbas selle peale. Luku jättis eest lahti. Seejärel võttis ta sisejalanõud jalast ja vahetas need ketside vastu. "Mis tegema hakkad siis?" uuris Belle niisama ajaviiteks, samal ajal ketsipaelu sidudes.

"Lähen staadionile oma elementi harjutama," vastas Gaby, pani kõik teised asjad kappi tagasi ja keeras kapi lukku. "Ja sa ise?"

Ahjaa, Gaby on ju see oivik. Professionaal, kes käib tihti oma elementi harjutamas. Ilmselt seetõttu, et tahab kõiki teisi elemente ka valdama hakata ja seda võimalikult ruttu. Belle'il on üsna suva, kui osavaks ta saab. Oleks tema valida olnud, oleks ta üldse tavaline inimene, kes ei tea mitte midagi sellest, et on olemas inimesi, kes elemente valdavad. "Sööma lähen," vastas Belle, kuigi ta polnud üldse kindel, et seda tegema läheb. Ta ei teadnud veel. Võib-olla jõlgub niisama kuskil ringi ja siis läheb järgmistesse tundidesse. Võib-olla tuleb midagi muud ette, kes teab.

Kuigi Gaby ei osanud kellegi mõtteid lugeda, siis ta justkui teadis, et Belle mõtles temast kui oivikust. "Võiksime hoopis natuke pahandust teha," pakkus ta muigega.

"Pahandust?" küsis Belle kulmu kortsutades, "mida sa silmas pead?" Kellelegi sitta keerama hakata Ana-Belle küll ei tahtnud. See oli tema meelest lapsik. Ja Belle juba teeb pahandust - süütu värk, aga kell andis just teada, et tund, kuhu Ana-Belle ilmuma pidi, hakkas just. Aga tüdruk ei kavatsenudki sinna minna. Ta võib mingil ajal korteris ka peatüki õpikust läbi lugema, ta ei viitsi sellepärast umbes pool tundi niisama ühe koha peal istuda ja igavleda.

Gaby turtsatas. "Näiteks jäädvustame end natuke seintele vms. Kui sinu meelest on see lapsik, siis võta teatavaks, et siin koolis on see tavaline."

"Ma tean, et see on tavaline," lausus Belle, "ma pole siin koolis esimest päeva." See on tavaline ja Belle'i meelest lapsik. Seinad võiksid ju ilusad puhtad olla, mitte täissoditud. "See on tavaline ja sellepärast ka igav," ütles Belle, andes teada, et ta viitsi, "ma lähen parem sööma."

"Olgu," ühmas Gaby vastuseks. Järelikult seda Belle-t ei tasu kampa võtta, kui seinte sodimiseks läheb. Mine tea, pärast räägib veel direle äragi. Gaby seadis sammud staadioni poole.

Kitukas Belle pole ja seinte sodimisse ei saa teda kampa võtta, sest ta ise ei nõustuks. Tossupaelad kinni, tõusis Ana-Belle püsti ja lõi kapiukse kinni. Belle võttis suuna korterite poole. Tal rahakott on korteris, selleta pole mõtet linna peale süüa otsima minna.