1.korruse koridoris

Eric jalutas 1.korruse koridori. Poiss võttis istet ühel pingil ning vaatas ringi.

Amy sisenes koridori. Ta oli kindel, et jättis oma telefoni kogemata enne pingile.

Poiss märkas tüdrukut. Ta pööras pilgu kõrvale ning nägi pingil ühte telefoni. Ta võttis selle oma kätte ning uuris seda.

"Hei, sorry, aga see on minu telefon." ütles Amy ning seisis poisi ette.

"Oh, vabandust.." Eric ulatas võõrale tüdrukule tema telefoni. "Minu nimi on Eric, alles saabusin siia."

"Ahsoo, ma olen Amy, ammu juba siin." Amy võttis oma telefoni ning pistis teksapükste tasku.

"Okei." Eric uuris tüdrukut. "Vana sa oled ? 17 ? 18 ?"

"Ehh... 16. Ja sa ?" Tüdruk naeratas ning istus poisi kõrvale.

"18." Poiss vaatas maha ning muigas kergelt.

"Mm... räägi endast." Amy naeratas ja sättis end mugavamalt istuma.

" Ehh... noh kui ma olin 17 siis ma ärkasin koomast ega mäletanud midagi ja siis juhtus minuga väike õnnetus ja mind muudeti neelajaks ja siis ma tapsin... " Eric jäi järsult vait. Miks ma nii palju lobisen ...

"Neelajaks ?" Amy nihutas end kaugemale. "Ja sa tapsid ?"

"Jah, ma olen neelaja. Ma sooviksin kogu südamest, et ma seda poleks. Jah, ja ma tapsin. Oma isa ja veel paar inimest. Ma olin kontrollimatu. Olin. Enam pole." Eric muutus kurvaks ja lasi end longu.

"Oh..." Amy neelatas. "Sa nagu jõid nende verd ?"

"Oh..." Amy vaatas poissi.

"Aga...Kes sina oled ?" küsis Eric järsku.

Amy ehmatas poisi küsimuse peale. "Em.. ma olen... inimene ?"

"Tavaline küll mitte." Eric naeris. "Ära karda, ma ei neelaks sind."

"Ma olen energia," ütles Amy. "Aga ma ei karda sind, sest ma olen sust kogenum. Vähemalt ma arvan nii."

"Võib-olla tõesti." Eric muigas ning vaatas siis tüdrukule otsa. "Aga kas sa veidikenegi kardad ?"

"Võib-olla tõesti," imiteeris tüdruk poissi. "Aga kui siis hästi natukene."