Matthew ja Shirley (jätk metsast)

"Aga nad on õudsad." ütles Shirley kerge naeratusega ning keeras enda näo poisi näo poole.

"No seda küll jah," muigas Matthew.

Shirley naeratas taaskord. Ta oli valmis enda mõtte teoks tegema ning tegi Matthewi suule musi.

Shirley üllatas jälle Matthewi. Ta seisis liikumatult, pilk kauge. Kuid poisile see meeldis. See talle tõesti meeldis. Matthew muigas.

Kui Shirley tagasi tõmbus siis hammustas ta enda alahuult ning sõnas "Vabandust."

"Am, ei ole midagi," muigas Matthew ja naeratas.

Shirley muigas kergelt ning vaatas järve. Talle meeldis see poiss, kes oli ta kõrval. Ta huuled.. kõik temas..

Matthew vaatas ka järve. "Mida me nüüd teeme?" küsis ta kergelt muiates. "Mulle ei meeldi istuda, ma pean alati sebima ringi," Matt muigas ja vaatas Shirley'd.

"Lähme siis kuskile. Või teeme midagi." sõnas Shirley poisile naeratades.

"Lagendikule?" küsis Matt. "See asub siit üle jõe ja sealt veidi edasi ning ongi lage lagendik," seletas poiss.

"Lähme." ütles Shirley naeratades.

"Jalgsi või joostes?" muigas Matthew ja vaatas tüdrukule otsa.

"Sinu valik." ütles tüdruk poisile otsa vaadates.

"Hmm... jalgsi oleks sinna väga pikk maa." Matthew kõndist tüdrukust veidi eemale ja muundus hundiks.

"Nii, et siis jooksuga jah?" küsis tüdruk hundile selga ronides.

Matthew muigas ja noogutas. Kui Shirley tal seljas oli jooksis ta järve äärest ja sealt edasi lagendikule.