Watling Street

"Oodake, aga ma ei ole ju veel lõpetanud!" vaidles Gaby vastu, kui üks pahane restoranitöötaja ta käest kinni krahmas ja tüdrukut restoraniukse poole tiris. "Vabandage, aga me hakkame juba vaikselt sulgema," lausus restoranitöötaja ja lükkas Gaby uksest välja. Vähemalt ei pidanud Gaby söögi eest, mida ta ei olnud jõudnud lõpuni süüa, maksma. Väljas hakkas juba hämarduma ja tüdrukul hakkas jahe, sest ta oli oma pusa restorani unustanud. Pusa oli soe ja mõnus, aga ilma selleta oli külm. Gaby tonksas varbaga ühte kivikest ja see veeres natuke maad eemale. Tüdruk kõndis siis kivi juurde ja tonksas seda uuesti. Nii kordas ta sama tegevust nii kaua, kuni lõpuks ei tundnud ta ümbrust enam ära. Kui ta jõuaks tagasi selle sama restorani juurde, oskaks ta sealt tagasi oma korteri juurde minna, aga restorani otsides eksis Gaby ainult veel rohkem ära. Väljas oli juba pikemat aega üsnagi pime ja tüdrukul hakkas kõhe. See koht tundus üsnagi mahajäetud. Teise sõnaga ei osanud Gaby seda kohta iseloomustada. Ümberringi oli kõik vaikne ja pime.

OT: Lizzie

Lizzie oli niisama mööda tänavaid juba kõndinud. Tegelikult ei olnud see niisama, tal oli siia asja ka ikka. Liz nimelt oli tulnud linna, et leida mõni odav telefoni pood. Ta suutis ju oma telefoni vette kukkutada ja selle tulemusel oli see tal omadega läbi. Nii ta kõndis mööda tänavaid. Ta ei pannudki seda tähele millal oli pimedaks läinud. Lizzu vaatas enda ümber ringi ja sai aru, et ta on eksinud. Ta küll ei näinud enam midagi enda ümber aga mis sest ta siiski tundis, kuidagi, et ta on eksinud kuna tal ju polnud aimu, kus ta on või kuhu peaks minem.

Korraga kuulis Gaby mingit häält. "Kas siin on keegi?" hüüdis ta ja tüdruku ehmatuseks kajas tema hääl vaikusest vastu.

Lizzie kuulis kuidas keegi küsis, et kas siin on keegi. "Em.. Ei," lausus Liz ning seegi kajas siin. Ta ainult muigas vaikselt ja samas kõndis edasi kuni kõndis kellegile otsa.

Gaby karjatas peaaegu hääletult, kui keegi talle otsa kõndis. Pimedas ei näinud tüdruk muidugi, kellega oli tegemist.

Lizzie astus paar sammu tagasi. "Kao mu tee pealt eest, palun," lausus Liz veidikene ülbel toonil. Tal polnud praegu eriti tuju kellegiga rääkida väga. Tal oli soov sellelt pimedalt tänavalt ära saada.

OT: Emm... "Gaby karjatas PEAAEGU HÄÄLETULT"...

OT: no muutsin teksti.

"Mina ei ole su tee peal ees," nähvas Gaby vastu. Talle üldse ei meeldinud sellised inimesed, kes kõigepealt kõndisid sulle otsa ja siis veel väitsid, et sa oled neil tee peal ees.

"Ah mida iganes," lausus Lizzie sellepeale ning astus sammu paremale.

Gaby võttis taskust telefoni ja suunas selle ekraani rääkija poole. "Lizzie!" oli tüdruku ehmatus suur.

"Mina jh," vastas Liz sellepeale veidikene sõbralikumal toonil.

"Ma olen vist eksinud," lausus Gaby ohates. "Sa ka?" küsis ta siis.

"Ei ma tean suurepäraselt kus ma olen," lausus Lizzie sarkasmiga. "Loomulikult, et olen eksinud," lisas ta peale paari minutilist pausi.

"Ja siin on veel nii kuradi pime kah..." kirus Gaby. "Ja mul on külm, sest ma unustasin oma pusa ühte restorani, kus mul ei lastud isegi mu toitu lõpuni süüa, nii et kõigele lisaks on mul veel kõht ka tühi."

"Ega kõht on tühi jah," lausus Liz. "Ma otsisin mõnda odavat telefoni poodi kuna mul pole eriti raha. Vanematel ka pole," lisas ta veel juurde ja ta sõi vast viimati hommikul.

"Noh, mul on palju raha, sest vanemad kannavad iga kuu päris kopsaka summa üle ja ma võin sulle võib-olla kunagi laenata, aga praegu on siin nii pime, et sure või maha," ei osanud Gaby selle peale midagi eriti arukat vastata.

"Veab siis sul," pomises Liz sellepeale.