Small Alley

"Suurt erinevust polegi," vastas tüdruk oma kihvu viimast korda näppides kuni ta kihvad ära kadusid. Kimchi samal ajal vaatas võõra naise otsa ning heameelega toppis selle oma suhu. Toppis; kõva sõna.
Neidis liikus võõra poole ning sirutas oma puhta käe ennast tutvustades: "Mu nimi on Arawyn Edevane, kuid palun, kutsu mind Araks." Paks hall kass samal ajal jooksis oma perenaise jalgede vahele ning sõi oma koiba mida võõras talle pärandas. Selliseid inimesi oleks meil rohkem vaja.

Pärandas. See kõlas praegu nagu Emily oleks surnud või suremas.
Tüdruk võttis käe vastu. "Emily Black, kutsu kuidas tahad." lausus Emily kergelt naeratades, et püüda jätta muljet, et ta ei ole hirmunud või siis kuri väike tule keradega tüüp kes kassidele kanakoibi jagab. See viimane oli ilmselt küll muidugi hea omadus, aga kunagi ei või teada. Mõned inimesed ütlesid kellegi kohta kuri siis ka, kui koguaeg naeratati. Ilmselt jättis põdura mulje.

See on lihtsalt lahe sõna, kui olla aus. Neiud surusid kätt nign Ara noogutas teise nime peale. Need tädikesed kes jagavad süüa Kimchiga on Kimchi parimad sõbrad. Sa oled ta uus parim sõber. Arawyn ütles ka seda Emily'le, naerdes ning lisas: "Sest kui sa temaga toitu sheerid oled juba ta parim sõber."

Emily naeris ja pööras pilgu tüdrukult kassile. "Loodetatavasti ta palju ei söö." sest äkki ta hakkab pärast arvama, et Emily on koguaeg nii tore. Kui süüa oli siis ta tegelt isegi võiks jagada, aga noh, koguaeg ju ei olnud.

"Ta on paks," ütles tüdruk ning muigas. Armas, paks kass. Hallikarva ka veel. "Anna andeks, kui ma sind hirmutasin," lausus Ara ning võttis oma paksu kassi tagasi enda käte vahele samal ajal kui kass rõõmsalt oma kanakoiba sõi.

Tundus vähemalt tark kass olevat, missiis, et paks. "Mh, pole hullu. Sa vähemalt ei kallanud mind veega üle." arvas Emily. Ta tõesti vihkas seda tüdrukut, kes temaga nii teinud oli, peale seda, kui too ta pikali oli jooksnud.

Nähtamatu lambipirn lõi valgeks neu pea kohal. "Kas see peaks vihjama millelegi?" küsis ta kolmu kortsutades. Esiteks, väga on leida vett hüljatud tänaval. Teiseks, väga kallaks kellelegi vett öösel kell üks kui nad just jooksid hullu kassinaise eest. Muidugi, mille ärast Ara nahka pistis.

"Üks tropp metsas demonstreeris oma imelisi võimeid täiesti juhuslikult minu peal." porises tüdruk vahtides Ara kassi. Talle tegelikult meeldisid kassid, aga mitte siis, kui need olid säärased luukered nagu see kassimamma oma pisikestega.

"Kas sulle ei meeldi vesi?" küsis Ara pisut uudishimulikult, lambipirn tema kohal vaikselt kustumas. Vesi oli Ara jaoks äge, aga samas ta polnud tule-elemendi taltsutaja. Või mida iganes neid inimesi kutsutkase. Kuigi, oleks lahe suust tuld välja pursata.

"Kui seda korraga liiga palju on, siis mitte." lausus Emily. "Aga üldiselt pole väga tore, kui mingi geenius heast peast otsustab, et oleks jõle äge kui nüüd kellegi märjaks kastaks lihtsalt selle pärast, et ta seda oskab." vuristas ta siis pahaselt juurde. Väga palju ei olnud puudu sellest, et ta metsa või vähemalt enda ja võõra tüdruku põlema oleks pannud. Carissa pööras pilgu kassilt lambile, kui selle valgus värelema hakkas.

"No..jah," ütles tüdruk ning tundis kuidas ta hakkaks kohe muigama. Kuid siiski ei hakkanud. "Mulle meeldib vihm. See on haruldane siin kandis kahjuks, aga jah," väitis tüdruk kergelt haigutades. Ta vajas oma voodit, oma patja. Magada. Kõndida oli jõle lahe, aga õnneks teab neidis seda kanti tänu sellele, et ta hobi on bussiaknast välja vaatamine ning see buss, kus teda välja visati, sõidab mööda seda teed. "Ma lähen tagasi oma tuppa ühikasse," lausus ta, "kant tuli tuttav ette."