Small Alley

Õues oli juba pikka aega pime olnud, kell oli ka päris palju ning Emily visati just koos oma kana ja riisiga ühest restoranist või siis pigem kohvikust välja. Ta ei olnud eriti kindel, mis selle koha nimi oli, kuid selle pidaja oli ikka päris pahane, et ta koos viimasel hetkel sisse sadanud tüdrukuga seal hilisõhtuni istuma pidi. Lõpuks oli naisel nii üle visanud, et ta oli tüdruku toidu jäägid julmad ühte karpi toppinud ja tüdruku koos sellega välja visanud. Ta ei küsinud isegi raha mitte, mis oli muidugi iseenesest tore, kuid Emily oli siiski üpris pahane, et ta taguots vastu külma ja musta teed prantsatas ja seega kergelt niiseks sai, nagu ta oleks püksi teinud. Õnneks polnud see väga hull ja vaevalt keegi nii pimedas märganud oleks.
Ta kõndis mõnda aega oma toidu karbiga mööda tänavaid ringi, eksis siis ära ja istus lõpuks mingi prügikasti otsa ühe kohe-kohe kustuva tänavavalgustus lambi all ning avastas siis, et naine polnud talle lusikat andnud. Pahaselt mõnda aega aru pidanud tõmbas tüdruk oma pealmise salli endale tihedamalt ümber, pühkis siis käe sinna sisse puhtaks ning üritas näppudega süüa. Peagi sai aga selgeks, et riisi oli nii üpris raske süüa. Kuna seal ei olnud mitte kedagi peale tema, ühe rotti ja mõne hiire ning mingi kassimammi, kellel olid pojad, otsustas tüdruk lihtsalt oma pea sinna samasse karpi suruda ja süüa nagu koer.

OT: Mark.

Näljaste kassipoegade võidu kräunumine, kui kassimammi selle roti kätte sai, oli kõrvu lukustav. Emily oli esimese pilguga arvanud, et tegu on selliste pisikestega, kes piima tahavad, aga tundus, et need olid ka liha peale väga maiad. Õieti mõtlemata viskas Emily loomi lõpuks vihaselt oma toidu karbiga, mida ta kohe kahetses. Karbis oli veel üpris palju riisi olnud ja terve kanakoib.
Tüdruk põrnitses mõda aega vihaselt, kuidas vait jäänud kassid ta toitu sõid. Talle muidu meeldisid kassid küll, aga rohkem sellised mänguhimulised kassipojad või siis vanemat kassid kes paigal püsisid, aga kindlasti mitte mingid kassid kes kontserti korraldasid ja takkapihta ta toidu veel ära sõid. Kas seal siis ei olnud mingeid mutikesi kes nende kasside eest hoolitsenud oleksid? Kelle kass see emane üldse kunagi olnud oli?
Emily võpatas, kui see üks ainuke tänavavalgustus lamp sellel tänaval terava plaksuga läbi põles ja sädemeid pildus. Sellel asjal oli kindlasti pikemalt aega juba midagi viga olnud, kuid pimedas seal tänaval koos näljaste kassidega oli üpris jube olla.
Tüdruk hüppas oma prügikastilt maha ning süütas pisikese tulukese mis jäi ta peo pesa kohale hõljuma. Sellel tänaval oli tõesti haruldaselt pime. Peaaegu mitte ühegi maja aknad polnud isegi selle tänava poole ja veel vähem uksed. Täiesti hüljatud koht, kui kassid välja jätta.

Ara tahtis jäätist. Palun? Talle meeldis külmus ja eriti veel siin Floridas, kus on vihm ja külmus lausa olematu. Miks Arawyn siin koolis käib? Ta ise ka ei tea.
Kimchi vehkles üsna palju tüdruku süles. Neiu ei jõudnud järeldusele, kas Kimchil on külm või on ta näljane või on tal liiga hirmus.
Neiu oskas üsna hästi orienteeruda pimeduses, aga hõljatud tänavates üldsegi mitte. Eriti siis kui Kimchi ta sülest hüppas alla ja jooksis minema kiiresti, mitte midagi öeldes/häälitsedes. Hea, et on hea kuulmine? Orienteeruvalt lippas neiu kassi järgi. Ta ei mõtelnudki teda kätte võtta või nii. Ainult järgnes talle joostes.

Arawyn ja Kimchi lõpetasid niiviisi, et ta hüppas tagasi neiu haardesse, kanakoib suus ja neiu tundis kuidas kass naeraks. Hea saak. Terve ka veel. Mingi mutt karjus taga, et tulge tagasi ja kassid kooris kiljusid, riisi igalepoole visates. Kallikesed, riis on toit. Riis on parim. Niimoodi ei suhututa toitu. Te kuulete, mu advokaadilt järgmine kord!

Emily ja tema väike tuluke avastasid järsku, et kassi pere hakkas taas räuskama. Mõne hetke kõheldes pöördus tüdruk ümber ja hakkas tagasi minema. Siis kui ta juba oma prügikastini jõudis olid kassid vaikinud nii et ta kõndis õigest kohast mööda ja kiire sammu tõttu kustus ka tema väike äge tuluke mille tulemusena ta järsku keset täiesti inimtühja tänavat kellegile julmalt otsa koperdas.

"Ära sa jumala eest seda ära söö," pomises tüdruk kassile ilma, et ta selle koiva ta suust ära võtaks. Tundus, nagu Kimchi teab millest ta perenaine räägib. Nad mõlemad võpatasid kui nad nägid midagi helendavat. Nagu tuli. Väike tulekerake. Lõhnas küll kuskilt mõnusasti ja see polnud kanakoib.
"Mida kura--" ei jõudnud neiu oma röökimist lõpetada kui ta pea äärepealt oleks tutvunud tugeva kõnniteega. Kimchi hüppas ta sülest ning neidis vaatas ringi, oma tasakaalu üritades hoida. "On siin keegi? Või sa tahad oma koiba tagasi?" kerkisid küsimused neiult. Kurat küll.

"Ei kurat küll, siin ei ole mitte kedagi!" käratas Emily vihapisarad mööda põski alla voolamas, kui ta ennast uuesti püsti ajas. See oli tal teine kord juba oma sabakont vastu külma kivi ära lüüa sel päeval. Lisaks olid mingid kassi raiped ta toidu ära söönud ja siis mingi tüüp veel ei mõistnud, et see polnud sein mis ta peaaegu pikali oleks jooksnud.
Kõigi oma sallidega püsti saanud keeras tüdruk need endale korralikult uuesti ümber ning süütas siis uue tulukese ja toppis selle võõrale peaaegu näkku. Õnneks ta siiski avastas enne kui lähedal ta teisele on ja hüppas eemale. Pimedas oli nii võimatu.

Paar korda õhku ahmides vaatas tüdruk oma selja taha uuesti ja hõõrus oma silmi kui nagi noort naist tulekeraga. Kas tõesti polnud kedagi siin või on ta lolliks läinud. "Kas ma näen luuluisi siis?" küsis ta, kukalt sügades. Ta väga tahtis sellisel kellaajal kellajal sõnaseletuste mänge mängida, milles on neiu tugev käsi, aga võtke teadmiseks, järgmine kord saate mu advokaadilt!
"Kas ma saan sind aidata?" küsis neiu pilkades tüdrukut paar korda, kuni ta paks kass Kimchi talle sülle hüppas järjekordselt.

"Kui sa juhuslikult tead, kust kaudu sellest kottpimedast pärapõrgust välja võiks saada, siis jah, ma usun küll, et sa saad mind aidata." Emily hääl oli jätkuvalt kergelt vihane. Pimedas oli tore siis, kui magati või üleüldse mitte liiguti sest siis ei olnud võimalik millegiga kokku põrgata või millegi taha koperdada või üldse muid sääraseid pähpäh asju korda saata. Tüdruk ei julgenud oma väikest tulukest eriti suuremaks ja eredamaks teha. Ta oleks vabalt võinud midagi põlema panna. Näiteks kellegi juuksed või riided.

"Ma tahaks siis ennast ka aidata," pomises tüdruk ja köhatas. Kimchi suus oli jätkuvalt kanakoib mida ta ei lasknud oma suust lahti ja mõtles seda oma perenaise suhu toppida. Kohe väga viisakas loomake.
Tüdruk avas oma suu ning tahtis midagi öelda kuid ta kuulis tagant pool karjatust. "Pööra ennast ja näita, kes karjub meie taga," andis neiu võõrale sõbraliku soovituse. Poleks võinud iial aimata, et see on see sama kassimutt oma kassidega ja tahtis kanakoiba tagasi.

Kas nüüd on juttu kellegist kolmandast või kassimammist kelle pojad söögita jäid? Põrnitsenud mõne hetke võõrast ja tolle kassi tegi Eimly nagu kästud. Ta tuluke ei näidanud just eriti palju ja ta pidi selle endast väheke kaugemale saata, et üldse oleks võimalik aru saada, kes see karjataja täpselt oli.

Ara kortsutas kulmu ning üritas läbi väikese valguse vaadata kes nende järel jookseb ja karjub. Kas oli see bussijuht, kes avastas Ara istekohta, mingid tüübid sealt haledalt peolt või hoopis see kassimutt. Käige turule!
"Kas suudad teha tule suuremaks või jookseme?" küsis Ara sõbralikul toonil, sest ta ei tahtnud üsna ülbet muljet jätta. "Kuigi tulekeraga oleks üsna raske joosta ma väidaks?"

Emily pomises midagi segast selle kohta, et ta loodab linna mitte maha põletada ning tuluke muutus üpris tasapisi suuremaks, kuid siiski muutus. Ja heledamaks. Sellest viimasest oli kindlasti rohkem kasu. "Jah, ja ilma tuleta lõpetaksime ilmselt vastu mõnd seina joostes." porises Emily. Ta tõesti polnud väga osav oma elemendi taltsutamise alal ning tüdruku käed värisesid kergelt. Seal olid küll ainult kivi seinad, mis ilmselt poleks süttinud, aga Erizel oli mure prügikastide pärast. Kui ta need põlema paneb siis seda võib küll päris kaugele näha olla.

Arawyn noogutas tüdruku teoreemi peale ning kortsutas kuklmu ta pomisemise peale. Samas ta astus sammu tagasi kuna need karjed olid tõesti hirmuäratavad. Eriti sellisel kellaajal. Päris mõnus oleks. "Ma vist lasen jooksu varsti," väitis neiu neelatades. Õnneks oli hea asi see, et autosi ei liikle ega ole siin parkimas? Kuigi neidisele meeldib joosta üle autode nagu mingi Usain Bolti ja ämblikmehe hübriid. Ta hüppab ka päris kõrgele nign ta ei tea miks; kas see on geenides või oma rassist.
"Sa võid minu juures olekul tulekera teha nii suureks kui tahad, kuna ma ei põle," pomises neiu. Talle eriti ei meeldi inimestele, eriti võõrastele, oma rassist rääkida. Enamjaolt jooksevad nad minema ja karjuvad, et ära joo mu verd.

Emily närv ei pidanud peagi enam vastu ja tulekera kadus ning tema pihku ilmus uuesti väike tuluke, et valgustada nii paljutki. Ta tõesti oli algajate algaja, ei osanud peaaegu midagi, või siis pigem ei julgenud. Kartis koguaeg et midagi läheb põlema.
"Aga riided põlevad." arvas Emily. Ja ta polnud küll kontrollinud, aga ta arvas, et ta võib ka ise põlema minna.

Algajate algaja on üks kõva fraas.Arawyn kõndis taha jällegi ning oli kuulda, kuidas ta kõnnib, sest tal olid kontsad jalas. "Tee mis tahad, aga mina jooksen ära," vastas tüdruk ning viskas oma kassi kõnniteele, usaldades oma kassi, et ta maanduks kassi päraselt ja jookseb edasi, kus karjeid enam ei kuule. Enne kaugemale jooksmist jäi neiu seisma ning üritas seda tulekeraga võõrast üles otsida. "Kas tuled või jääd siia oma tulekeraga?"

"Hull oled või? Muidugi ma tulen." ütles Emily. Ta oleks seal üksi veel lootusetumalt ära eksinud, ja kui ta selle võõraga seda sama tegema peaks, siis ta pole vähemalt oma tulukesega üksi selles nõmedas linnas kus asus see vastik tänav mis oli nii neetult pime, et ta sõrme ka suhu pista ei näinud ilma oma tule kerata. Mitte, et see sõrme suhu toppimine nüüd nii vajalik oleks olnud, aga ikkagi. Pime oli. Sõrme suhu toppimiseks tegelt vist pole vaja nähagi..

"Jooksuga siis," sõnas tüdruk fraasi natukene kõvemal toonil. Kimchi jäi ootama seal samas, kus teda maha visati ning ta jäi näuguma. Oli äkki sellest, et ootas oma perenaist kellega võidu joosta või osaliselt, et tal on kõht tühi. Kass jooksis oma perenaise kõrval ning ei vaadanud taha vaid ainult ette. Isegi kui ta midagi ei näinud. Arawyn samas vaatas ainult taha. Isegi kui ta midagi ei näinud. Ainult brünetti tulekeraga.

Emily "pani" oma tulekera oma peast umbes poole meetri kaugusele hõljuma. Peo kohal hoides ja ühtlasi joostes oleks olnud väga keeruline. Sellega valmis saanud hakkas ta jooksma oletades, et nii sirgel põiktänaval ei ole väga võimalik õigest kohast mööda joosta, nii palju kui neid teisi tänavaid selle pisikesega üldse ristus.

Neiud ja kass jooksid umbes seitse minutit. Nad muidugi vahepeal jäid seisma, et puhata, hinge tõmmata, aga vanamutt oma kassidega alla ei anna. Paksu daami kohta väga peen tippsportlane. Selle seitsme minutiga nägi Ara valgust. Ei, mitte tulekera, mis ta taga põles, vaid tänavalamp! Paradiis!

Jumal tänatud, oli ka viimane aeg. Emily kustutas oma väikese tulukese, mis vaikselt ta juukse otsi juba kärsatanud oli ning kui nad selle lambini jõudsid toetas tüdruk end selle vastu puhkama, lootes, et teisel pole plaani parasjagu edasi joosta.

Lõpuks. Lambipost, kus sa terve meie õhtu olid? Kimchi vaatas korraks enda taga ning jooksis tema perenaise jalgade taha. Neiu ahmis õhku. Päris mõnusasti.
"Oota siin," käskis tüdruk, kui karjeid oli jälle kuulda. Ta andis võõrale oma kanakoiba ja üks kõik kas võõras võttis vastu või see koib kukkus maha, jooksis neiu tagasi pimedusse kui kanakoib ta käest kukkus. Kimchi kaasa ei jooksnud vaid jäi võõraga.

Tagasi tulles valguseposti juurde, neiu pühkis oma lõusta, millelt veri alla jooksis. Käsi oli ka päris ilusat värvi. Ara sai päris hea õhtusöögi endale: ühe vana paksu mammi ja tema kaks kassi. Üks oli pontšakam kui teine. Seda võis ka nimetada midnight snackiks. Tema sõnul. Kasside juures vähemalt.

Emily sai kanakoiva kätte enne kui see maha kukkus ning jäi siis sõnatult võõrale järgi vaatama. Kanakoib oli päris räsitud ilmega. Tüdrukul oli kõht tühi, kuid see koivake ei näinud enam ammu just väga isuäratav välja. "Misasja..?" alustas Emily, kui võõras tagasi jõudis kuid jäi siis vait nähes mis värvi tolle käed olid. "Seda koiba sa ilmselt enam ei taha?" küsis ta siis. Äkki ta võib selle kuhugi maha panna siis võimidagi sellist. Äkki selle tüdruku kass tahab, võimidagi. Või kui ei taha, siis seal oli ka mingid prügikastid ja üks väike hiireke vahtis sealt välja. Äkki see tahab.

"Vabandust, nälg tuli peale," sõnas tüdruk oma kihvi korraks näppides. Puhastas veretilgad sealt ära. "See pole just meeldiv vaatepilt, vabandust," noogutas naine ja määris oma verised käed vastu seina. Tark tegu, aga neiu on tõesti unine. Isegi oma rassi kohta, ta on unine. "Ei tänan," nõustus neiu, "sa võid selle Kimchile anda, kui sa seda ise ei taha."

Emily noogutas ebamääraselt kogu jutu peale. Korra segaduses olles ringi vaadanud leidis ta selle kassi ülesse ning poetas kanakoiva tolle ette, ükskõik kas see kavatses seda siis süüa või ei. Peale seda jäi ta tuimalt seina vahtima ning ütles mõne hetke pärast lampi: "Ma ei teadnudki, et neelajad nii palju vampiiride moodi on." polnud väga kokku sattunud ühegiga.