Kauni järve ääres

Gaby istus järvekaldal ja sulistas jalgadega mõnusalt jahedas vees. MÕNUSALT jahedas, sest muidu oli ilm palav. Tüdrukut võlus teadmine, et vee all käis tegelikult vilgas elu, aga vee peal ei viidanud sellele miski. Gaby mõtles selle uue poisi Felixi peale, kellele ta ilmselgelt meeldis. Tüdruk teadis, et ta peaks poisile tõtt rääkima, sest mida kauem ta seda Felixi eest varjab, seda valusam on poisil pärast, aga ta ei tahtnud Fel-i sellegipoolest kurvastada.

Lizzie jalutas niisama ühe ilusa järve äärde. Ta tuli siia läbi metsa, kus ta ka oli niisama aega veetnud ka mõndaga. Peamiselt ronis ta puude otsas ja talle meeldib nende otsas endiselt ronida. Ta märkas eemalt Gaby't. "Heya Gaby," lausus Liz siis naeratades.

Gaby võpatas, kui keegi teda tervitas. Ta pööras ümber ja nägi endast natuke maad eemal seismas Lizzie-t. "Lizzie," lausus tüdruk külmalt. "Sa ehmatasid mind. Mis sind üldse siia toob?"

"Jalad tõid," lausus Lizzie muigega ning kõndis järvele lähemale. Ta võttis kingad jalast ning astua jalgadega vette. Ta katsus niisama vee soojust.

Gaby ohkas. Nii palju siis üksi olemisest. Tüdruk otsustas niisama natuke aega vee peal kõndida. Nii ta ka tegi.

Lizzie vaatas niisama enda ümber ringi ja mõtles mida teha. Tal oli vägagi igav hetkel. Ta kõndis niisama veidi sügavamle vette.

Gaby ajas vee lainetama. Talle ei meeldinud sellised piinlikud vaikused, aga ta ei olnud praegu väga suhtlemise tujus. Sellepärast ta ju siia järve äärde oligi tulnud. Oleks ta teadnud, et trehvab siin Lizzie või ükskõik kellega kokku, poleks ta siia üldse tulnudki.

Lizzie telefon helises ka kui vaatas, kes helistas siis ta ei viitsinud sellele kohe üldse vastata. Tal polnud erilist tuju isaga praegu rääkida ja samas samal hetkel tuli tema poole vee lainetus, mis ehmatas veidi Lizi. Selle tulemusel pillas ta kogemata telefoni vette. "Oi kui tore," lausus neiu endale ning võttis siis oma telefoni veest välja ning see oli läbi märg. "Uut telefoni vaja jälle," pomises ta endale ning mõtles, kust ta küll selle raha uue telefoni jaoks saab.

Gaby pani tähele, et Lizzie telefon vette kukkus. Lizziel pidid küll pudrust käed olema, sest Gaby ei pannud vett nii tugevalt lainetama, see oli ainult õrn lainetus.

Lizzie vahtis oma telefoni ja mingil määral lootis, et see töötaks. See oli aga väga läbi vettinud. Liz jalutas kaldale ning istus siis murule maha.

Gaby läks ja istus Lizzie kõrvale ning vaatas pisut süüdlaslikult tüdruku telefoni.

"Ära muretse, küll ma uue ostan," pomises Lizzie vaikselt kui oli näinud Käbi pilku.

Gaby naeratas selle peale, kuid tema silmades oli ikka veel see süüdlaslik pilk.

"Sina pole süüdi, ise olen," lausus Lizzie muigega sellepeale.

Gaby manas näole võltsnaeratuse. Talle polnud vaja korrutada, et tema pole süüdi, sest ta teadis, et oli.

LIZZIE

Lizzie ohkas vaikselt ning pani oma läbi vettinud telefoni oma kõrvale ning vaatas selle järve poole.