Üksinda üksinduses

Karel oli puhketoas. Tema üllatuseks polnud seal peale tema mitte kedagi, niiet ta sai rahulikult olla. Mõelda. Kuule aukudesse toksida. Vahel lihtsalt oli hea kuskil omaette olla ja teha seda, mis meeldib. Piljardikuulid kõik aukudesse saanud, pani noormees kii käest ja istus välja terrasseile ühele toolie. Ta võttis taskust telefoni välja, et kella vaadata. Kolmveerand kaheksa õhtul. Kiiret polnud kuhugi. Kutt vaatas taevasse, mis kergelt roosa oli - ilmselge märk sellest, et päike loojub kohe. Kahjuks polnud sealt terrassilt päikese loojumist näha, aga roosa taevas oli ka kaunis vaatepilt. Puude siluetid paistsid ja see oli Kareli meelest ilusam kui loojang ise. Kaamera puudumine andis siinkohal tunda, aga sellest polnud ka midagi - see ei jää ilmselt ainsaks õhtuks, kui ta seal loojangu ajal olema juhtub. Loodetavasti on ühel neist kordadest kaamera ka kaasas.

OT: Amy.

Amy jalutas puhkemajast veidi eemal metsatukas. Kui keegi ilmus terassile, jäi tüdruk kuju teravalt silmitsema. Aa, Karel. Amy liikus vaikselt sinnapoole. Ta tekitas natukene tuult, et poissi segadusse ajada. Omaasi on muidugi see, kas too üldse laseb ennast sellest segadusse ajada.

Ei teagi, kaua Karel seal istunud oli ja taevast vahtinud, olles täielikult omas mullis. Kerge tuul aga tõi kerge tibutagi käevartele ja see noormehele ei meeldinud. Ta on põhjamaa inimene ja see tuuleke ei tohiks talle midagi teha, aga kahjuks on ta selle kuumaga juba harjunud ja seega ta parem hoidub külmetamisest. Karel tõusis toolilt püsti ja läks puhkemajja sisse tagasi. Ta ei märganud Amyt, kes eemalt lähenes. Noormees vajus diivanile istuma, haaras puldi ja pani teleri mängima. Ta klõpsis niisama kanaleid, sest mitte miski ei pakkunud huvi.

Amy pani muigama poisi käitumine. Ta hiilis maja juurde ning piilus aknast sisse. Poiss vaatas telekat. Kuna Amy'l oli üpriski hea tuju, otsustas ta veel nalja teha. Tüdruku õnneks valdas ta ka energiat ning seega suutis ta teha järgmist trikki - ta hakkas kuidagi moodi poisil suvaliselt kanaleid vahetama, ise võimalikult peitu jäädes.

Karel sai kiirelt aru, et keegi püüab talle vingerpussi mängida ja tema eest kanaleid krutib. Noormees sättis end diivanile selili ja pani käed pea alla. Tal polnud tuju kellegi lollustega kaasa minna ja seega ei lasknud ta kanalivahetumisest ennast häirida. Ta võttis uuesti telefoni välja, et kella vaadata. Veerand üheksa saab kohe, ongi aeg korterisse ära minna. Oma voodis ongi mugavam lösutada kui puhkemaja diivanil. Karel sirutas end enne, kui end diivanile istuma ajas.

Amy sai aru, et poiss ei lase end eriti heidutada ning ta otsustas sisse marssida. Sedagi omal moel- aknast sisse lennates. Tüdruk maandus poisi kõrval. "Hei," ütles ta naerdes. Amy'l polnud plaaniski poissi kohe minema lasta, kui too just pahas tujus pole või muud moodi ebameeldiv.

Karel võpatas kergelt, kui Amy tema kõrval maandus. Ta hingas sügavalt sisse ja turtsatas siis. "Sa ehmatasid mind," lausus Karel neiule. Iga teise vastu oleks Karel sellises olukorras tõre, aga mitte Amy vastu. Ja noh, Belle'i vastu ka mitte. "Aga tore sind näha, Amy," ütles Karel. Tegelikult ka oli tüdrukut tore näha. "Sa ei vastanud vahepeal mu kõnedele ja tagasi ka ei helistanud," mainis noormees.

"Vabandust..." ütles Amy siis ehmatamise kohta. Kui Karel Amy'le aga kõnede asja meelde tuletas, ütles tüdruk: "Eile Ana ütles mulle jah, et sa oled mind kätte üritanud saada ja vot siis ma märkasingi, et mul on telefon kadunud." Amy mängis oma varvastega. Tal oli kahju, et polnud poisi kõnedele vastanud. "Mis sa muidu tahtsid siis ?" küsis ta veidi optimistlikumalt.

Karel naeratas kergelt, kui Amy vabandust palus. "Belle ütles sulle?" küsis Karel üllatunult. Ta poleks eal uskunud, et Belle midagi sellist teeks, teades, et Ana-Belle on temasse kiindunud. "Aga ei midagi erilist," vastas noormees küsimusele, "mõtlesin lihtsalt, et võiks koos midagi teha või lihtsalt rääkida." Helistamise hetkel Karel tegelikult ei teadnudki, miks ta täpselt helistas. Ta lootis oma spontaansusele. Teadis vaid, et tahab Amyt näha ja tema häält kuulda. "Oled oma telefoni üles leidnud?" uuris noormees viimaks.

"Jah, Belle ütles mulle," lausus Amy muiates. "Ma arvan, et jätsin telo ühe tuttava talli, kui me Lizzie'ga sealt hobust käisime võtmas. Eks ma millalgi hüppan läbi sealt ja vaatan." Tüdruk vaatas toas ringi. Ega seal polnudki talle midagi uut. Siin puhkemajas oli ta vanade sõpradega igasuguseid asju teinud. Amy ei osanud rohkem poisile väga midagi öelda ning ta vaatas poisi poole, oodates, et see midagi vastu kostaks.

Tundub, et Belle on alla andnud. Iseenesest hea uudis, sest Belle tundub olevat selline inimene, kes tema jaoks on pigem sõber. Kohutavalt hea sõber, kellega alati nalja saab ja kelle huumorisoon on kuldaväärt. Aga kas Ana-Belle on siis endale uue silmarõõmu leidnud? Sellest oleks huvitav teada. "No loodetavasti saad selle kätte," lausus noormees, "aga kuidas muidu läheb?" Ega Karel ka ei osanud jututeemat võtta. Täna oli asi selles, et ta ei olnud seltskonna meeleolus - tal polnud jututuju.

"Tavaliselt, vaheaeg on läbi ja tunnid hakkavad ju taas peale..." Amy vaatas poisi poole. Ega ta igatses peale kõige ka Karelit. Tüdruk punastas oma mõtte peale ning vaatas maha. "Ja kuidas sul endal läheb ?"


OT: lühike, sõnad said otsa.

See punastamine oli hetkel kuidagi väga lamp Kareli jaoks, aga siiski nii armas. "Lõpuks ometi," vastas Karel naeratades. Tema igatahes ootas vaheaja lõppu ja tundide algust. Niisama logelemisest oli tegelikult päris kopp ees juba. "Täitsa hästi," lausus Karel rõõmsalt, "võinoh, kurta ei saa, sest..." Sest Amy on praegu temaga. Lause lõpetamise asemel alustas Karel uuega:"Amy, sa meeldid mulle väga." Seda öeldes oli Karelil täiesti tõsine nägu peas ja siirad silmad vaatasid tüdruku kaunitesse silmadesse.

Amy naeratas häbelikult. ''Sina mulle ka...'' tõdes tüdruk. Ta vaatas oma kaunite silmadega poisi siiratesse silmadesse. '' Sa oled armas... '' ütles Amy ja muigas kergelt. Tüdruk nihutas end poisile lähemale.

Karel naeratas kergelt. Seda oli hea kuulda. Lausa väga hea. Kui Karel punastaks, siis praegu ta teeks seda - tema õnneks on teda õnnistatud sellega, et ta ei tõmbu piinlikes olukordades näost punakseks ega ka siis, kui keegi talle komplimendi teeb. Karel võttis Amy käest kinni ja silitas pöidlaga tüdruku käeselga. "Ma ei tea, mida ma täpselt sinu vastu tunnen, aga ma tean, et see on midagi erilist," lausus Karel vaadates neiu kätt, "sa tekitad minus..teistsuguse tunde, kui teised tüdrukud." Raske oli end inglise keeles väljendada, kui see pole sinu emakeel. "Aga ma väga tahaksin, et sa minu tüdruk oleksid," sõnas noormees. Alles nüüd tõstis ta pilgu, et taas tüdrukule silma vaadata.

Amy naeratas taas - millegipärast teeb ta seda viimasel ajal kogu aeg. Ta küünitas poisi poole ning tegi talle musi oma nõusoleku näitamiseks. Siis toetas Amy on pea poisi õlale ning hakkas tema näppudega mängima. Kiiret ju pole ? Tüdruk nautis iga hetke tolle poisi seltsis. Temaga koos olles oli alati nii hea ja turvaline olla.

Karel ei hakanud küsimagi, et kas see musi tähendas nõusolekut - see oli liigagi ilmselge. Noormees pani käe ümber Amy ja vajutas tema pealaele musi, kui tüdruk pea tema õlale toetas. Kuigi Karel oli Ameerikasse tulles mõelnud, et ta ei loo siin mingit suhet, sest mingil hetkel peab ta ju siiski kodumaale naasma, sest tema elamisluba siin ei ole igavene, aga hetkel ei mõelnud ta enam sellele. Kui nii läks, siis nii pidi minema. Mis tulevikus saab, sellele on vara mõelda. Noormees ei lausunud rohkem midagi. Ta tõmbas vaid neiu enddale veelgi lähemale ning lihtsalt vaatas Amyt - oma tüdrukut.

Amy lihtsalt nautis hetke ning mõtles. Siis tuli talle meelde, et Maria pool toimub pidu. Äkki tahab Karel sinna minna ? '' Ma ei tea, kas sa said ka selle sõnumi kätte... aga igastahes toimub praegu Maria pool pidu,'' Amy sai selle sõnumi enne, kui suutis telefoni jätta tuttava talli. '' Ma siin mõtlesin, et äkki sa tahad minna ?'' Tüdruk vaatas poisi poole. '' Muidugi, kui sa tahad, siis me ei pea minema, nagunii ma juba neile ütlesin, et ma ei tule.''

"Hah, sellepärast puhkemajas kedagi polegi," lausus Karel. Muidu seal majas oli koguaeg rahvast ja praegu olid seal ainult Amy ja Karel - selge pilt, kõik teised on peol. "Marial mu numrbit ei ole, niiet mingit sõnumit ma saanud ei ole, aga võiks minna küll," arvas noormees. Mis nad siin ikka niisama tühja vedelevad - pealegi, neil on, mida tähistada. Miks mitte kõigiga koos pidu pannes? Eriline peoloom Karel küll pole ja mõnikümmend minutit tagasi polnud ta absoluutselt mittemingisuguses tujus pidi panna, aga nüüd on teisiti. "Miks sa muidu minna ei tahtnud?" uuris Karel. Selle, et tüdruk minna ei tahtnud, luges noormees välja sellest, et neiu teistele ütles, et ei lähe sinna.

'' No, kui sa tahad minna, eks siis lähme. Mul pole hetkel ka kõige parem riietus...'' Amy näitas oma pusa ja teksaste peale. ''... kuid vahet pole. Ma oma korterisse vahetama ka ei viitsi minna.'' Amy tõusis diivanilt püsti. '' Noh, suht enamused võõrad alles ja ega ma väga mingi peoloom pole. '' Tüdruk pööras end poisi poole ning pilgutas silma.

"Me saame iga kell jalga lasta, kui meile seal ei meeldi," lausus Karel. Uudishimu lihtsalt, et mismoodi selle rahva peod välja näevad. "Ma oletan, et tegemist on mingi korteriläbuga, niiet teksad ja pusa on igati soliidne riietus," muigas Karel. Reaalselt, seal lihtsalt pärast haised alkoholi järele - mingeid uhkeid riideid ei tahaks ju ära rikkuda. Samas, mine tea, äkki on mingi tilulilune morsikas. Samas, midagi toredat peaks see olema, sest kõik on seal. Kuidas muud moodi teada saab, kui tuleb ise järele uurida.

'' Et siis hakkame minema ? '' küsis Amy ja jalutas puhkemaja ukse juurde.

ot: üks lause, niiarmas.

OT: Tee järgmine post juba peole.

Karel noogutas ja tõusis siis diivanilt püsti. Ta sirutas end kontide ragina saatel ja tõmbas siis käega läbi juuste, samal ajal kaela ühele ja teisele küljele ragistades. See on see, kui liiga palju lebotad, kõik kondid kanged. Näo kätega üle triikinud, jalutas Karel tüdrukule järele. Ta võttis neiul käest ja avas puhkemaja ukse, lasi Amy enne uksest välja, tõmbas ukse kinni ning koos jalutasid nad korteri poole, kus pidu arvatavasti juba täies hoos on.