Niisama koolikatusel

Amy kõndis katusele. Kunagi oli see ta lemmikkoht. Tüdruk kõndis katuseäärele ja toetus vastu äärt. Päike hakkas loojuma ning tüdruku nägu kõditas kerge tuul. Vaade oli imeilus. Amy'le tuli meelde, kuidas ta siin oma sõpradega olid. Kuid nüüd olid ta vanad sõbrad kõik kadunud. Kes hukkusid lennuõnnetuses, kes kolisid ära, kes lõpetasid kooli. Tüdruku silmelt langes paar pisarat. Ta pühkis need kiirelt ära ning imetles päikeseloojangut.

Ana-Belle kondas ringi nagu alati, seekord viis tema tee katusele. Täna õhtul tundus hea idee katusele minna. Ta hammustas kergelt huulde, kui nägi seal Amyt, kes parasjagu pisara ära pühkis. Vaikides jalutas Belle tüdruku juurde. Kuna Karelile Amy meeldis ja Karel oli Belle'i väga hea sõber, tundis Ana-Belle, et peab Amy eest ka hoolitsema kui vaja. "Hei," lausus Belle, kui Amy juurde jõudis. Kus Karel on, kui tüdruk, kellesse ta armunud on, nutab?

Gabrielle tahtis ka päikeseloojangut imetleda ja ta ei teadnud selleks paremad kohta kui koolikatus. Tüdruk kõndis katuseäärele ja toetus samuti vastu äärt. Ta pani tähele küll, et Amy ja Belle on ka katusel, aga ta oli tol hetkel päikeseloojangust nii lummatud, et ei taibanud neid teretadagi. Niisiis imetles ta niisama natuke aega päikeseloojangut. "Ilus, mis?" küsis ta siis, sest see vaikus, mis nende vahel oli, hakkas juba kuidagi piinlikuks muutuma.

Amy ehmus natuke ning pöördus siis ümber. Ta hammustas huulde. Kas tüdruk oli ta pisaraid näinud ? "Hei..." tervitas Amy vastu. Ta manas näole naeratuse, et natukenegi rõõmsam välja näha. Sis ilmus ka katusele Gaby. "On-on ilus," ütles ta tüdrukule.

Gaby naeratas, endiselt kaugustesse vaadates. Siis pööras ta pilgu Amy ja Belle poole. Amy naeratus tundus talle kuidagi võlts, aga ennatlikke järeldusi ei tahtnud ta siiski teha. "Kas me võime ikka teineteisele rääkida, kui meil midagi südamel on?" küsis ta, viidates sellele, et kui Amy-l on mingi mure südamel, siis võib ta seda vabalt ka temaga jagada. Gaby oli muuseas väga empaatiavõimeline ja mõistev tüdruk.

Lizzie kõndis niisama katusele. See oli pmt. ainus koht kus ta polnud veel selle kooli peal ega ümbruses veel käinud. Sinna jõudes, märkas ta seal Gaby't ja Amy't ning tema jaoks suhteliselt võõrast tüdrukut. Nime ja nägu ta ei suutnud vähemalt tema puhul veel kokku viia. "Heya," lausus Liz neile kõigile ning istus siis katusele äärele ning imetles päikese loojangut.

"Miks ei või ? Muidugi võime." Amy sai aru, et Gab vihjas sellele, et Amy välja räägiks, kui tüdruk otsustas esialgu siiski vaikida. Teised nii või naa, ei teadnud ta endiseid sõpru ning ei oskaks võib-olla siis otseselt teda mõista. Amy istus eemal olevale diivanile ja hakkas ise tähele panemata, oma küüsi närima. Kui Lizzie aga katusele ilmus, tõusis Amy meeleolu. "Heii !" hüüdis ta rõõmsamalt. Lizzie oli Amy'le nagu perekonna eest.

"Amy on ilusam," lausus Belle. Päikeseloojang oli ilus küll, aga tühja sellest praegu, kui Amy kurb on. Tuleb tema tuju tõsta. Kuna Gaby ka katusele ilmus, ei hakanud Ana-Belle midagi uurima. "Karel otsis sind enne, ma ei tea, kas ta su üles ka leidis, aga ta mainis, et sa ei vastanud ta kõnedele," pidas Belle tähtsaks mainida. Kui alguses oli Belle kade, et Karelile hoopis Amy meeldib, mitte tema, siis praegu on tal selle üle hea meel, sest Ana-Belle on selgusele jõudnud, et Karel meeldibki talle ainult sõbrana.

"Helistas või ? Oi, ma pole ise küll tähele pannud." Amy otsis oma taskutest telefoni, kuid ei leidnud seda. "Olen selle vist kuskile unustanud..." pomises tüdruk. Karelist rääkimine pani Amy südame kiiremini lööma. Poiss tõesti meeldis ka talle. Nii unustas Amy kohe ära Ana-Belle komplimendi ning seega unustas ta ka tänada või ise midagi ilusat vastu öelda.

"Hei," teretas Gaby Lizzie-t vastu ja istus Amy kõrvale diivanile.

See on hea kui, Lizzie suudab Amy tuju paremaks teha, ega Amy on Lizzie jaoks ka nagu perekonna eest. "Polegi ammu päikeseloojangut vaadanud," pomises Liz rohkem omaette kui ütles seda teistele. Ta vaatas selle päikeseloojangu poole ning ei pannud eriti enda ümber toimuvat eriti tähele.

OT: Gab ma vastasin su küsimusele muidu

OT: Tean ja muutsin juba ära.

Amy mängis oma näppudega. "Belle kuule..." alustas ta. "Kas ta on sulle midagi minu kohta ka öelnud ?" Amy ei hoolinud, et Lizzie ja Gaby ka tema väikseid eraasju pealt kuulevad.

Lizzie vaatas alles nüüd oma kaaslaste poole. Ta oli seda loojangut jäänud imetlema. Ta ei osanud seal eriti midagi öelda ning seega kuulas niisama pealt mida teised räägivad.

Belle naeratas. "Peale selle, et sa oled tore ja armas ja tark ja viisakas ja rõõmsameelne ja kõike muud kui eputis, mitte midagi," lausus ta siis. Ja see oli tõsi. Karelile Amy väga meeldis ja kuigi kutt saab ilmselt Belle'i peale natuke kurjaks, et Ana-Belle sellest Amyle lobises, aga mine tea, võib-olla tegi sellega hoopis heateo. "Ta meeldib sulle?" uuris Ana-Belle, eeldades, et Amy saab ikka aru, et see 'ta' on Karel.

Amy punastas kergelt. "Ma arvan, et sa saad sellest isegi aru." Tüdrukule ei meeldinud eriti selliseid natuke piinlike asju tunnistada. Amy naeratas ning vaatas siis kõiki tüdrukuid kordamööda. "Mängiks pudelit ?" Plika teadis, et see on natuke liiga lapsik mäng aga ta oli valmis tegema kõike, et oma mõtteid laiali ajada.

Lizzie ei saanud aru, kellest jutt oli aga samas ilmselt ta ei pidanudki aru saama. Eks ikka kunagi saab teada, selle ilmselt. "Mull täitsa sobib see mäng," lausus Liz naeratades.

"Me saame seda pudelit kasutada," ütles Amy ja näitas oma tühja coca-cola pudelit. "Ana- Belle ? Gaby ? Lööte kampa ?"

Jah, see punastamine ütles nii mõndagi. Põhimõtteliselt saab neist kahest paar ja see tähendab ainult seda, et Karelil pole Ana-Belle'i jaoks enam üldse aega. Noh, tuleb leppida. "Ikka jah," nõustus Belle pudelimänguga. Vaevalt seal keegi teda midagi väga ulmelist tegema paneb ja kui paneb, siis noh, elu läheb edasi ja kui miski ikka väge ebameeldiv on, ei pea ta seda tegema. Mäng on mäng.

Amy istus maha ja pani pudeli endast natukene ettepoole. Ta jäi ootama, et ka teised istuks.

Lizzie siis istus ka maha ning jäi siis nüüd ka teisi ootama.

Gaby noogutas nõusoleku märgiks. Pudeli mängimise vastu polnud tal ju otseselt midagi, seega võttis ta samuti istet.

"Lizzie, alusta sa," lausus Amy ja lükkas pudeli sõbranna ette. "Muidugi kui sa loomulikult tahad alustada," lisas ta vaikselt. Amy polnud kaua pudelit mänginud ning ei soovinud seega ise alustada.

"Mina ei soovi alustada," lausus Lizzie ning lükkas siis pudeli Gaby ette.