Pangas (varisemisohtlik!)

Gaby kõndis pangas ettevaatlikult ringi. Ta poleks osanud arvata, et see pank on nii vana. Nimelt oli panga seinal bareljeef, millel oli kirjas panga vanus ja selleks oli 201 aastat. Seega võis siin sulle vabalt iga hetk midagi kaela variseda. "Ma poleks osanud arvata, et see pank on nii vana," tunnistas tüdruk. "2O1 aastat ikkagi."

OT: PANGAL!

"Ta võib ju nüüdseks vanaem ka olla, kes teab millal, see sinna kirjutatatud on," lausus Brian sellepeale ning kõndis niisama seal pangal ringi. See koht tundus hetkel vähemalt suhteliselt mõtetu kohana.

OT: Vahet pole ju!

"Nojah," nõustus Gaby. Ta vaatas pangas ringi. "See koht on ju lausa ajalooline," lisas ta muigega. Korraga märkas ta eemal mingit treppi. "Huvitav, kuhu see viib?" arutles ta valju häälega. Ta astus trepi esimesele astmele. Trepp nagises kurjakuulutavalt. Gaby astus ka teisele astmele. Trepp nagises taas. Gaby ei teadnud, kas astuda ka kolmandale astmele, sest ta ei teadnud, kas trepp ikka kannatab teda. Gaby võttis siis lõpuks julguse kokku ja astus kolmandale astmele, aga nüüd nagises trepp juba nii kurjakuulutavalt, et neljandale enam ei julgenudki.

Brian vaatas siis nüüd selle trepi poole. "Kui soovid teada saada kuhu see viib, pead edasi minema. Aga ettevaatlikult," lausus Chad muigega.

Gaby ei olnud nüüd teab mis arg, aga ta ei olnud ka hulljulge. Siiski tärkas temas korraga suur uudishimu. Ta astus trepi neljandale astmele. Ta pigistas hirmunult silmad kinni, kui trepp taas nagises, arvates, et see kukub nüüd tema raskuse all kokku. Õnneks seda siiski ei juhtunud. Gaby avas silmad. Trepp oli puust ja selle viies aste oli juba natuke pehkinud. Gaby hingas korra sügavalt sisse ja välja ja astus siis viiendale astmele. Aga see oli viga. Pehkinud viies aste murdus tüdruku raskuse all ja tüdruk kukkus selili trepi alla maha.

Brian vaatas tüdruku poole sealt ülevalt. "Kõik korras sinuga?" küsis ta tüdrukult ja samas lootis, et Gaby ei juhtunud midagi hullu.

Gaby oigas. Jalg valutas natuke, aga Gaby üritas näida vapper. "Jah," vastas ta ja naeratas Brianile. Ta vaatas veel korra trepist üles. "Võib-olla polegi seal midagi nii huvitavat," lausus ta mõttes. Aga sellest polnud kasu. Uudishimu oli nii suur. Tüdruk astus vana puust trepi esimesele astmele. Valutav jalg andis tunda, aga tüdruk ei lasknud end sellest häirida. Ta astus trepi teisele astmele. Trepp nagises.

Brian jälgis niisama tüdrukut ega öelnud midagi. Ta ei teadnud mida öelda ega ka teha. Sinna alla ronima, ta ei hakkanud igas tahes. Ta küll julgeks kui tahaks vaid.

Gaby astus astmelt astmele ja jõudis peagi üles. "Tule ka," hüüdis ta Brianile ja astus laudadele, mis pidid siis olema teine korrus, sest neid kahte poleks trepp ilmselt kannatanud.

"No olgu siis," lausus Brian nig hakkas ka siia vaikselt sealt trepist üles minema.

Gaby võttis Brianilt käest kinni, kui too oli üles jõudnud. 2. korruse moodustasid lauad, millest võis vabalt läbi kukkuda, kui ette ei vaata.

Brian muigas selle kui Gaby võttis tema käest kinni. Ta vaatas kätte poole korraks ning endiselt muigas.

Gaby vaatas Briani ilusatesse silmadesse. "Sa meeldid mulle," lausus ta sosinal.

Brian vaatas ka Gaby silmadesse. "Sa meeldid mulle ka," lausus poiss ning siis suudles tüdrukut. Nüüd oli ta täielikult kinde, mida ta Gaby vastu tunneb.

Gaby suudles Brianit kirglikult vastu ja tema sõrmed rändlesid poisi pehmetesse juustesse.

Briani sõrmed rändasid ka tüdruku juustesse vms ning temagi suudles tüdrukut kirglikult.

Korraks suudlus lõppes, et hinge tõmmata, ja läks siis kohe jälle edasi. Gaby otsustas, et kui suudlus lõppeb, siis kutsub ta Briani enda juurde ööseks.

Brian lõpetas siis ka üsna pea tüdruku suudlemise ja naeratas talle. Ta ei teadnud mida nüüd öelda.

"Tuled äkki minu poole ööseks?" pakkus Gaby ja naeratas poisile vastu.

"No ma võin tulla," lausus Brian naeratades.

Gaby läks esimesena trepist alla tagasi ja Brian tuli tema järel. Nad võtsid käest kinni ja hakkasid ühika poole kõndima.