Ilusas metsas

Merily tahtis natuke koolimajast eemal olla. Ta kõndis metsa. Seal meeldis Merrule. Tüdruk viskas mõned puulehed laiali ja naeris omaette.

Gaby ei ilmunud just hääletult puude vahelt nähtavale. Ka talle meeldis peale tundide lõppu koolimajast võimalikult kiiresti minema saada. Pärast tundide lõppu oli Gaby-l peaaegu alati selline tunne, et ta ei suuda lihtsalt enam kauem koolimajas passida, õhk lõppeb otsa. Ja mets oli ka tema meelest ilus paik. Ja - mis peamine - vaikne ja rahulik. Puud kahisesid ja linnud laulsid. Mets oli niivõrd puutumatu kõrvulukustavast linnakärast. Gaby tundis end ainukese inimesena terves ilmas. Aga ta ei olnud isegi ainukene inimene selles metsas, rääkimata siis veel tervest ilmast. Nimelt märkas Gaby Merrut, kes natuke maad eemal puulehti laiali viskas. "Hei!" teretas Gaby.

"Gaby!!" hüüdis Merru ja kargas talle peaaegu sülle. "Siin hakkas üksi juba nii igav," vabandas ta end siis, kohkunud oma tervitusest.

"Ahsoo," lausus Gaby muigega. Ta võttis maast natuke lehti ja puistas need Merrule pähe.