Eric arsti juures

Eric viskas end ühes tühjas palatis pikali. Arst oli andnud talle mingeid tablette ning nüüd pidi ta pikutama. Arvatavasti mürgitus. Poiss üritas magama jääda, aga see polnud võimalik. Ta ootas, millal Lizzie tema juurde tuleb. Poisil oli endiselt paha olla, kui ta ei tahtnud, et tema uus sõber peaks tema pärast muretsema või ootama.

Arst oli nüüd Lizzie'l lubanud Ericu juurde minna, ennem läbi vaatamiseks vms keelas tal kaasa minna ja ta pidi ootama ukse taga. Ta astus siis vaikselt palatisse sisse ning kõndis siis poisis voodi juurde. "Kuidas enesetunne on?" küsis Liz poisile veidekene murelikult toonil.

"Kehva, aga hakkab mõjuma." Ericu enesetunne tõusis juba siis, kui tüdruk palatisse astus. "Arst arvas, et mürgitus, et, noh, äkki kokteili see oli midagi või no ma ei tea ka täpselt. Andsin vereproovi ka, sealt peaks välja tulema." Poiss vaatas natuke aega tüdrukut ning jätkas siis: "Aga kuidas sa ise oled ? Ega sul igav pole ? Sa ei pea minuga siin olema, kui sa ei soovi."

"Oh okay," lausus Lizzie sellepeale. "No see tegelt täitsa võimalik, et sinna pandi midagi," pomises Liz rohkem omaette kui ütles seda poisile. "Mul poleks nagunii midagi paremat teha. Niisama oma korteris igavleda oleks ka mõtetu juu," lausus tüdruk naeratades ning istus siis ühele vabale voodile, mis siin palatis veel oli.

" Niiet, ma siis ei rikkunudki oma haigushooga su õhtut väga ära ?" Eric üritas naeratada. Vaikselt hakkas poiss ka ära väsima. "Aga mida sa teed öösel ? Jääd siia või lähed korteri ?" Eric haigutas. "Sest mind siit täna ööks veel minema kindlasti ei lasta." Eric sättis end mugavamalt lebama ja jälgis tüdrukut.

"Ei rikkunud," lausus Lizzie naeratades. "Hetkel vähemalt kavatsen siia jääda aga kas jään ka ööseks ma ei oska veel öeda," lisas ta veel juurde.

"Selge..." Eric muigas. Talle oli tulnud plaan. "Ma tean, kuidas ma saaks siit nii minema, et keegi ei näe."

"No kuidas?" küsis Lizzie muigega poisilt.

"Vaat nii." Eric muutis end mustaks varjuks ning hetke pärast ilmutas ta end Lizzie selja taga. "Boo," tegi ta tüdrukule naerdes.

Lizzie ei saanud aru algul mis toimus aga see Boo ehmatas teda veidikene aga ta ei näidanud seda välja. "Kuidas sa seda tegid?" küsis Liz siis poisilt.

"Ma olen.... neelaja." Eric istus maha ja jõllitas põrandat.

"Neeleja?" küsis Lizzie üllatunult. Ta oli neist kuulnud aga mitte kunagi ühtegi kohanud. Ta teab, et ta peaks neid kartma või muud sellist aga Liz ei kartnud miski pärast üldse, olgu veidikene kartis. Liz vaatas poisi poole ega öelnud rohkem midagi enam.

"Aga ma ei tee kellelegi liiga. Enam. Ma mõtlen inimestele. Ma ei taha neelaja olla," vuristas Eric tüdrukule. Ta ei tahtnud rohkem nende palati nelja seina vahel olla. "Põgeneks siit nüüd minema ?" küsis poiss kannatamatult.

Lizzie vaatas poisi poole ning ei öelnud esialagu midagi. "Olgu lähme," lausus Liz ning tõusis siis püsti.

"Mina sa ees minema, ma hüppan aknast alla, kui välja oled jõudnud." Eric avas selle tillukese akna ja vaatas alla. Külm õhk puhus poisile näkku. Nad olid kolmandal korrusel.

"Okay, näeme siis mõne aja pärast," lausus Lizzie ning kõndis siis palatist välja. Mõne minuti pärast jõudis ta siis haiglast välja.

Eric muutis end taas ja 'lendas' aknast välja. Siis ilmutas ta end juba haiglast veidi eemal. "Lizzie ! Ma olen siin !" üritas poiss Liz'i hüüda.

Lizzie vaatas enda ümber ringi veidikene ning siis märkas, ta Ericut veidi maad haiglast eemal. Liz kõndis siis poisi juurde.

"Lõpuks jälle vaba," hüüdis pois naerdes. "Kuhu lähme ?" pöördus ta siis Lizzie poole.

"Ma ei tea kuhu võiks minna," lausus Lizzie ausalt. Tal ei tulnud hetkel pähe ühtegi head ideed.

Eric ei tahtnud olla pealetükkiv, kuid küsis siiski: "Sinu juurde ?"

"No võib juu minna," lausus Lizzie naeratades.

"Sinu järel." Eric muigas.

"Okay," lausus Lizzie ning hakkas siis oma korteri poole kõndima.

Eric jalutas Lizzie'ga kaasa ning poetas oma käe tema pihku.

OT: ;3