Ühte suvalist kohviku külastamas, mis jäi tee peale

Brian oli niisama tulnud kooli lähedal oleva linnaga tutvuma. Ta kõndis mööda tänavaid ning astus vahest ka mõnda tee peal jäävadesse kohtadesse sisse v.a kohvikud ja restoranid esialgu. Kui poisil oli pika kõndimise peale kõht tühjaks läinud siis astus esimesse ette juhtuvasse kohvikusse sisse astuma. Ta kõndis järjekorda ning jäi enda korda ootama.

Üldiselt Karelile väga meeldib süüa teha, aga täna ta oli laisk ja otsustas kohvikusse nälga kustutama minna. Kuna tal polnud aimugi, millistes kohvikutes on head toidud ja millistes mitte, läks ta suvalisse. Ta jäi ühe noormehe selja taha oma korda ootama. Õnneks polnud järjekord pikk, niiet kaua ta ootama ei pea, et tellimust öelda. Iseasi, kui kaua aega läheb, et toit temani jõuaks. Loodetavasti mitte väga kaua, sest Karel ei viitsi eriti oodata.

Kui järjekord liikus edasi siis ka Brian. Mõne minuti pärast jõudis kätte ka poisi kord tellida. Ta vaatas nüüd menüüse ning telis omale friikad ja siis ka ühe kohvi. Brian võttis oma jope taskust rahakotti ning ulatas teenindajale oma kaardi, sularaha poisil ei olnud kaasas hetkel. Kui arve makstud ja ka tellitud söök ja jook isegi anti talle kandiku kaasa. Ta vaatas kohvikus ringi ning märkas vaid ühte vaba lauda. Ta kõndis selle juurde ning istus siis sinna maha. Ta pani kandiku laua peale ning asus siis oma friikaid sööma.

Kui Kareli ees seisev kutt tellimisega ühele poole sai, oli Kareli kord. Ta tellis omale seašnitsli ceasari salatiga ning joogiks võttis apelsinimahla. Arve tasunud, libistas noormees rahakoti teksade taskusse tagasi ning, kandik käes, astus ta järjekorra eest ära, et teised, kes tema taga seisid, oma tellimuse esitada saaksid. Üllatus oli suur, kui kutt nägi, et ühtegi täiesti vaba lauda pole. Kuna enamik tundusid seal oma sõpradega olevat, siis läks Karel sinna laua juurde, kus istus see noormees, kes järjekorras tema ees oli. "Võib siia istuda?" küsis Karel. Äkki kutt ootab kedagi ja tahab, et see koht vabaks jääks. Loodetavasti ei oota ta kedagi.

Brian viis pilgu selle poisile, kes oli temalt küsinud, et kas see koht on vaba. "On küll jah vaba," lausus Brian ning viis pilgu tagasi oma toidule ning pistis uue friika suhu ning jõi ka siis kohvi peale. Ta ei teadnudki siit kandist veel eriti kedagi, et kedagi oodata. Gaby oli hetkel ainus inimene, keda ta teadis aga temaga polnud ta hetkel mingit kokkusaamist kokku leppinud.

"Tore," lausus Karel pigem omaette emakeeles ning võttis istet. "Sa käid ka Elemental Schoolis?" küsis Karel nüüd inglise keeles.Nii palju kui Karel siin ringi käinud on ja inimestega suhelnud, õpivad nad kõik Elemental schoolis - mõned ainult tavaaineid ja need, kel võimed, arendavad end elementide taltsutamises ka. Karel on üks neist, kes õpib ainult elementi taltsutama, sest keskkool on tal juba läbitud ja seda korrata ta ei taha. Seega on tal iga päev palju vaba aega ka, mis talle väga sobib. Saabki tegeleda kõigega, mis teda huvitab ja on ka aega linnaga tutvuda.

"Jah ma käin seal," lausus Brian. Ega Brian'gi käis seal vaid elementi õppimas kuna temalgi oli keskkool ära lõpetatud ja temagi ei soovinud seda kordma hakkata. Temalgi oli seda vabaaega iga päev vägagi palju käes, enamus ajast ei oska ta ilmselt sellega eriti midagi teha aga eks näis mis saab. "Sa ka?" küsis Brian poisilt.

Karel noogutas. "Mõned päevad tagasi tulin alles, niiet ühtegi tundi mul veel olnud ei ole, sest mul on niiöelda sisseelamise aeg. Tavaliselt nad annavad ainult ühe päeva, aga kuna ma tulin Eestist - tead kus see asub?- siis nad andsid natuke rohkem aega, sest võõras kultuur ja värki," rääkis Karel. Tal polnud aimugi, et tema vestluskaaslane ka Eestist pärit on. Kui ta teaks, siis ei räägiks ta temaga inglise keeles. Karel sõi šnitslit ja jõi mahla peale. Hea õhtusöök. Iga päev ta endale seda lubada ei saa, sest siis tal pole enam kuu lõpus raha ja midagi muud kui süüa ta üldse osta ei saaks. Äkki peaks tööle minema kuhugi? Aega ju on ja raha on vaja.

"No ega ma tulin siia kooli alles eile muidu ega mul ka pole veel ühtegi tundi olnud. Ma tean küll, kus see väike riik asub. Ma elasin isegi kunagi seal. 10 aasta eest sai siia Ameerikasse kolitud," lausus Brian. Ta kodus räägitakse siiski siia maani eesti keeles omavahel seega ta suudab seda üsnagi soravalt veel rääkida. Õnneks Brain'il on seda raha piisavalt ja iga kuu saab seda ka juurde isa poolt oma pangakaardile seega pole tal sellega probleeme, eriti väljas söömisega kuna suurem asi kokk tema pole.

Karel oli päris üllatunud, kui kuulis, et kümme aastat tagasi elas too kutt Eestis. "Ma olen Kris-Andri Vainmeri," tutvustas Karel end, minnes täielikult eesti keelele üle, justkui kontrollides, et ega kümme aastat kuti eesti keelest arusaamist ära kaotanud pole. Eestis ei kutsunud keegi teda Kareliks, vaid Kris'iks või Andriks. Kareli nime kandis kodukohas veel üks poiss, kellel õde oli Karen. Segaduse vältimiseks, oli Karel Kris-Andri lihtsalt Kris või Andri.

"Oh, ma olen Brian Chad Smith, kunagi oli Sepp aga vanemad otsustasid 8 aasta eest muuta ameerika päraseks," lausus Brian siis eestikeeles. Tal on üsna inglise pärane nimi aga seda peamiselt sellepärast kuna tema isa on tegelt inglane aga ema on eestlanna. Nime valis talle seega pigem isa kui ema. Peamiselt kasutab ta siiski vaid oma esimest nime, keskist nime suhteliselt harva Talle tundus aga selle poissi nime kuidagi tuttav aga hetkel meelde küll ei tulnud kus ta seda varem kuulnud oli.

Karel pidi mahla kurku tõmbaba, kui kuti nime kuulis. Karelil on nimede suhtes väga hea mälu ja kui ta on inimesega ikka terve põnniea politseid ja pätti mänginud, siis on tal see nimi kindlasti meeles. "Tundub, et meie lapsepõlv möödus samas liivakastis," turtsatas Karel. Ta teadis, et Brian Ameerikasse kolis ja ta oli sel ajal päris nukker, sest Brian oli üks tema sõpradest, mängukaaslane siiski. "Aga tundub, et sa ei mäleta mind," lausus Karel. Sellest oli kahju.

Brian sain nüüd alles aru, miks see nimi talle nii tuttav tundus, sellel oli ju isegi tegelt vägagi loogiline seletus. "No sellepärast see nimi tunduski nii tuttav. Ma ei ole nii hea nimede meelde jätmises kui sina," lausus poiss. "Ikka mäletan sind oma lapsepõlvest," lisas ta veel juurde ja nüüd tuli talle suht palju seiku lapsepõvest meelde, mis ta seal Eestis veetis. Tal on tegelt veel saani arusaamatuks jäänud, miks ta pidi siia Ameerikasse kolima ega temalgi polnud selle kolimise üle eriti hea meel.

"Lapsepõlvest," turtsatas Karel lõbusalt, "see kõlab nagu me oleksime juba hullult vanad." Tegelikult oli hea kuulda, et Brian teda mäletab. Ehk saavad neist siin samasugused head sõbrad nagu nad pisikestena olid? See oleks tore. Pealegi käivad nad nüüd samas koolis ja võib-olla hakkavad rohkem kokku puutuma. Aga ei, lisaks tüdrukutekarjale on hea ka mõnda endaga samast soost sõpra omada. Nii palju kui Karel tunda sai, siis tüdrukutega sõber olemine on keeruline. "Ma jõudsin juba arvata, et ei näe sind enam kunagi, aga vot mis," muigas Karel. Elul järelikult on nende jaoks mingi plaan, kui nende teed jälle ristusid.

"Ega kõlab jah," nõustus Brian sellega täielikult. "Ega ma ise arvasin seda sama," lausus ta muigega poisis teise lause peale. Järelikult on jah elul nende jaoks ming plaan. Samas võiks loota, et neist saavad taas endised vanad head sõbrad. Ega Brian'gi on siis peamiselt tüdrukuid kohanud, ta arvaski alguses, et on siin ainus poiss aga tuleb välja, et ei olegi. "Kuidas elu siis muidu ka läinud on?" küsis Brian muigega. Teda siiski huvitas see.