Tallis hobuseid silitamas

Gaby läks otsejoones Happiness-i boksi juurde ja silitas teda. "Võid ka teda silitada," lubas ta Karelile.

Karel järgnes Gabrielle'ile talli. Sellest on palju aega möödas, kui Karel viimati tallis käis. Kunagi klassiga käisid ratsutamas ka, aga kuna keegi seal näpunäiteid ei jaganud, ei jäänud Karelile sellest kuigi meeldivad mälestused. Võib-olla ta sellepärast polegi talli kippunud. Tallis oli päris palju hobuseid, millest võis järeldada, et siin koolis käivad hobusesõbrad. Karel sirutas käe, et Happinessi pead silitada. Õigemini silitas ta põske, sest seda ta teadis, et hobustele meeldib see just kõige rohkem. "Sul on väga ilus hobune," lausus Karel. Ta tõesti mõtles seda, sest selle hobuse karv läikis kenasti ja lakk ei olnud ka takkus. Hoolitsetud hobune.

"Aitäh," tänas Gaby viisakalt ja naeratas. "Ta on emane ehk mära. Kas teadsid, et hobused magavad püsti?"

Selle suutis Karel juba ise selgeks teha, mis soost hobune on. Täkk ta tõesti olla ei saanud, sest noh, see on siiski ilmselge, mille järgi hobuste sool vahet teha. "Olen kuulnud jah," vastas Karel. Päris huvitav oleks, kui inimesed ka seistes magada saaksid. Nad võivad seistes magama jääda, aga kui nad uinuvad, kukuvad ümber. Jah, mingil määral on hobune kadestamistväärt loom. Karel lõpetas hobuse paitamise. "Siin on tallipoisid, kes hobuste eest hoolitsevad, eks?" uuris Karel. Vaevalt siin õpilased nendega väga palju vaeva nägema peavad, sest enamiku ajast on nad siiski koolitundides ega saa hobuse seltsis aega veeta.

Gaby kehitas õlgu. "Mina eelistan Happiness-i eest ise hoolt kanda."

"See on sinust väga armas," arvas Karel. Enamik hobuseomanikke tahavad, et keegi teine nende hobuste eest hoolitseks, et siis ise vahepeal ratsutamas käia. Vähemalt selline mulje on Karelile jäänud. Aga mida tema ka teab, ta on hobustest ja nende kasvatamisest peamiselt ainul filmides näinud, kus põhirõhk on olnud millelgil muul, mitte hobustel. Tallieluga pole noormees kokku puutunud. Kui ta elaks kuskil rantšos mõnda aega, võib-olla hakkaksid talle hobused niivõrd palju meeldima, et tahab endale ka.

"Aitäh," lausus Gaby naeratades. "Võid temaga ehk kunagi isegi ratsutada."

Karel naeratas. "Ma ei oska ratsutada. Ma usun, et Happiness ei oleks õnnelik, kui mina talle selga roniksin," rääkis Karel. Ega ta ei kippunudki hobustele selga, nagu varem mainitud sai. Ta parem vaatab niisama ja teeb vahepeal pai või annab porgandit, leiba või kaera. Rohkem Karelile meelde ei tulnud, milliseid niiöelda maiuseid hobustele süüa meeldis. Hein on siiski põhitoit ja sool on vitamiini eest ja vesi on ainus, mida nad joovad. Valivad loomad.

"Ma võin sind õpetada," pakkus Gaby.

"Tore teada," lausus Karel. Võib-olla tal kunagi tekib huvi ja ta tahab hobuse selga istuda, aga praegu, arvab ta, ei taha noormees ratsutama õppida. Huvid aga kipuvad muutuma, eks näis. "Kaua sa ratsutamisega tegelenud oled?" uuris Karel. Äkki on ta isegi võistlustel käinud ja tal on mõni karikas ette näidata. "Ta on sul esimene hobune või on sul teisi ka?" päris Karel niisama uudishimust.

"Noh, vanas kodus oli mul ka hobune ja temaga võitsin ma isegi ühe karika," vastas Gaby.

"Tubli," lausus Karel. Suurema osa tegi ilmselt hobune ära, aga hobune pidi enne piisavalt trenni saama ja selles oli kindlasti palju tüdruku käsi mängis. Võinoh, ilmselt treener ikka juhendas, kui Gaby isa just ratsatreener pole, mistõttu neiu juba maast madalast kõiki hobuse taltsutamise võtteid teaks. Pärima Karel ei hakanud, sest see teda enam ei huvitanud. Üldse hakkas tal seal tallis nüüd igav, sest hobune oli nähtud ja rohkem küsida ei osanud ta midagi.

"Edasi võiksime me minna metsa," arvas Gaby.

OT: Teen metsa uue teema.

OT: Ratsutab aint gabyga

OT: Ei... Kus see kirjas on?