Öösel surnuaias.

Lisa jalutas surnuaias ringi. Tüdruk oli jäänud oma vanaema haua külastamisega hiljaks ning väljas oli kottpime. Tüdruk kõndis kobades mööda tänavat. Järsku jäi ta jalg kuskile kinni ning tüdruk kukkus ninali. Ta karjatas kogu jõust.

OT: Carolin.

Mida Caroline täpselt siin surnuaias tegi on teadmata. Ta ilmselt juhuslikult sattus siia. Mida ta tegi siin keset ööd, see on ka päris teadmata. Ta võpsatas selle peale kui keegi karjatas. Ta siis hakkas selle hääle suunas kõndima. "Kes siin on?" karjus ta siis üle surnuaia.

Nessa ajas end siis püsti kuidagi. Ta oigas vaikselt, kuid püsis enamasti siiski kuss. Ta ei julgenud tollele häälele vastata. Äkki on mingi mõrvar või muu kahtlane isik.

Caroline kõndis siis aina edasi. Suht tihti ennast korrades. Ta siis istus ühele hauale ning otsis siis oma pusa taskust oma telefoni ning hakkas sellegea siis maad valgustama. Carro kõndis nii viisi edasi, ning üritas arusaada, kust see karjatus oli tulnud.

Lisa nägi valgust ja hiilis sinnapoole. Nähes, et see on vaid tavaline teismelisest tüdruk. Või siis mitte nii teismelisest, jalutas ta tema poole. "Mina," lausus ta vaikselt.

"Oh, okay," lausus Caroline siis naeratades tüdrukule. "Miks sa muidu karjatasid ja mida sa siin teed keset ööd?" küsis Carro siis muigega ning ise ragistas ajusid, et mõelda mingi vale välja mida ta siin tegi.

Lisa vaatas tüdrukut kortus kulmuga, kuigi seda selles kottpimeduses arvatavasti nähagi polnud. Miks peaks ta täiesti võhivõõrale rääkima miks on ta surnuaias ? "Ma arvan, et see pole sinu asi." Lisa oli võõrastega üpriski ülbe. Alles siis näitas ta oma lahkust ja sõbralikkust, kui ta oli inimest tundma õppinud ja too talle meeldis.

"Oh okay," lausus siis Caroline sellepeale. "No tavalised inimesed ei käi lihtsalt öösel surnuaias," pomises Carro omaette ning pani oma telefoni tagasi oma pusa taskusse. Ta aga ei teinud tüdruku ülbusest üldse välja. Ta ei osanud midagi öelda enam rohkem.

"Mu nimi on Lisa Vanessa," podises tüdruk siis. Oleks tore mingidki sõprussuhted. Ega tal neid siin palju ole.

"Caroline Lauren Nicole Helena," lausus siis ta oma kõik nimed tüdrukule naeratdes. Ega ka temalgi pole neid sõpru siin eriti palju.

Lisa Vanessa

"Meeldiv tutvuda," ütles Lisa suht ilmetul häälel ja vaatas tüdrukut. Ta välimusest oli suhteliselt võimatu aru saada, sest oli ikka tohutult pime. "Vana sa oled ? Ja ega sa juhuslikult Elemental'is ei käi ?"

"Samad sõnad," lausus Caroline naeratades. "Ma olen 18 ja käin küll," lausus ta siis ning vaatas niisama enda ümber ringi.

"Oh..." ütles Lisa tasakesi. "Ma olen samuti 18 ja käin ka Elementalis." Lisa Vanessa kõndis tüdrukule lähemale. "Kas sa valdad mingisugust elementi ?"

"Ma valdan jah elementi ja selleks on õhk," lausus Caroline siis naeratades. "Sa?" küsis ta siis tüdruklt.

"Mõnikord ma mõtlen, et tahaks ma midagi osata, kuid kahjuks mina midagi ei suuda. Või noh enam ei suuda." Lisa toksas jalaga ühte maas olevat kivi.

Caroline ei saanud täpselt pihta, mida tüdruk tahtis öelda. "Enam ei suuda?" küsis ta siis tüdrukult.

"Juhtus nii, et ma kaotasin oma võimed. Aga see on selline väga keeruline asi. Neelajad," sositas Lisa Vanessa. Mineviku meenutamine talle ei meeldinud.

"Oh okay, eks ma ei päri rohkem," lausus Caroline sellepeale. "Sa oled siit kandist muidu pärit jah?" küsis ta siis ühe suvalise küsimuse.

"Jah," ütles Lisa. "Ma küll ei sündinud siin, aga kolisime perega siia üpris varakult." Tüdruk vaatas enda ümber ringi. Ta silmad ei seletanud mitte midagi välja. Järsku käis kuskil aga üks jube karjatus. Lisa Vanessa ehmus päris kõvasti. "M-mis see oli ?"

"Ma ei ole üldse siin kandis kunagi elanud. Sa sellist kohta nagu Eesti tead?" küsis Carro muigega. Temagi kuulis seda karjatust. "Ma ei tea," lausus Carro ning vaatas siis sinna poole kust see karjatus oli tulnud.

"Näita valgust," pomises Lisa Vanessa ning hakkas ees sinna hääle poole kõmpima.

Caroline siis võttis oma pusa taskust jälle oma telefoni välja ning näitas siis sellega veidikene valgust. Ta siis hakkas ka selle hääle poole kõndima.

Nad kõndisid mõnda aega. Järsku hakkas eemal paista mingi kuju. Nad jõudsid sellele lähemale. Siis Lisa Vanessa karjatas ja astus paar sammu tagasi. Maas oli üks vana mees, kaelal kaks jälge.

Samuti ka Caroline karjatas selle vanamehe kogu peale ja astus samuti sammu tagasi. "Mis temaga juhtus?" küsis ta vaikselt kui nägi kaelal kahte jälge. Tema ju ei tea neist neelejadest ju midagi.

"Ma ei tea.. kuid ma kaldun arvama, et neelajad..." Lisa Vanessa kaugenes veelgi. "Ma arvan, et me peaksime direle helistama. Politseisse ju ei saa, nemad ei tea elementidest ega neelajatest ammugi midagi. Ja ei tohi ka teada..."