Kohvikus pirukaid söömas

Suzanne astus rõõmsalt kohvikusse ja vaatas ringi. Ta oleks peaaegu pikali kukkunud, kuna see kohvik oli täiesti rahvast täis. Suzy siiski kõndis letini, lootes, et mõni koht vabaneb.
Varsti saigi Suzy järjekord ja ostis ühe coca-cola pudeli, 2 viineripirukat ja 2 moosisaia. Marie keeras end ringi ja märkas ühte vaba lauda. "Jess," sõnas ta vaikselt ning istus toolile.

OT: Ana-Belle

Ana-Belle astus kohvikusse sisse ja väljus sealt sama targalt. Arusaadav küll, et inimesed lõõmava päikese käest just kohvikus sees, kus konditsioneer möllab, einestada tahavad, aga niimoodi kilukombel üksteise kõrval olles kaob küll söögiisu ära. Belle istus ühele toolile, mis kohviku väliterrasil oli ning ootas, et mõni kelner või ettekandja tema juurde tuleks. Üsna ruttu see ka juhtus. Belle tellis klaasikese ananassimahla, mis mõned minutid hiljem tema kätte toodi. Koheselt tasus ta ka arve.

Suzanne otsustas ka välja minna, kuna sees oli väga palav. Suzanne ütles, et läheb õue ja astus õue. Väljas oli vaid mingi tüdruk ja üks võõras mees, kes rääkis telefoniga. Marie istus ühe laua taha.

Belle jõi oma ananassimahla ja nautis ilma. Taustamüraks oli see võõras mees, kes telefoniga rääkis. Kui sinna veel üks neiu tuli, tundis Ana-Belle temas koolikaaslase ära. Ta polnud temaga küll kunagi suhelnud, aga miks mitte tuttavaks saada. Lihtsalt, niisama. Seda enam, et tema sõpradel tema jaoks enam aega pole. Belle jalutas laua juurde, kus võõras neiu istus ja võttis tema vastas istet. "Hei," tervitas ta koolikaaslast, "ma olen Belle." Ta lausus oma nime, igaks juhuks. Enamasti koolis kõik teavad tema nime, kui just tegemist uutega pole või siis kuivikutega, keda väljaspoolne koolielu ei huvita.

Suzanne luges parasjagu ühte ajakirja, mis laua peal enne oli, kuni võõras tüdruk lauda istus. "Tere, ma olen Suzanne Marie," tutvustas Suzy ka end ja viis pilgu tüdrukult ajakirjale jälle.