Harjutusala on liiga mainstream

Oli öö. Suhteliselt külm ning panga läheduses ei liikunud kedagi. Emily oli sinna jõudnud mõnda aega tagasi ühest Rkioskist suure pudeli limonaadiga. Rohkem polnud ta midagi ostnud, kuna soe toit oli talle natuke rohkem meelt mööda kui igasugu šokolaad ja kuivad krõpsud.
Jõudnud täiesti elusalt pangale asetas tüdruk oma limonaadi kahe kivi vahele, igaks juhuks, kui see tõesti varisemis ohtlik peaks olema. Poleks olnud tore heast kraamist ilma jääda.
Sellega valmis saanud seisis ta umbes kahe-kolme meetri kaugusele panga servast ning sidus kinni oma juuksed, kuna need oleks muidu võinud põlema süttida. Tal oli parasjagu seljas lühikesed püksid ning t-särk, mis siis, et öö oli üpriski jahe. Täna tal polnud lisa soojustust vaja.
Emily ei olnud ühtegi teist tuletaltsutajat oma elementi kasutamas näinud ja seepärast polnud tal ka väga head ettekujutust sellest, kuidas õigesti oleks, kuid ta teadis, kuidas tal lihtsam on. Nimelt meeldis talle kätega vehkida.
Seda ei saanud otseselt õppimiseks ega harjutamiseks nimetada, kuigi eemalt võisid tulelondid mida tüdruk vee kohale saatis üpriski võimsad ja ilusad tunda, kuid pigem üks pisike tüdruk lihtsalt mängis kohas, kus tal polnud võimalik midagi maha põletada.

OT: Gabrielle

Gabrielle väristas õlgu. Väljas oli pime ja jahe, sest kätte oli jõudnud öö ja tüdruk oli üpriski napilt riides. Ümberringi oli kõik vaikne. Oli see siis nüüd vajalik? Gaby oletas, et kõik tema sõbrad magavad praegu oma soojades voodites, nagu ka tema ise, kui ta ei oleks ühel hetkel otsustanud pangale jalutama tulla. Juba eemalt silmas tüdruk kedagi üsnagi panga serva lähedal tulega mängimas. Loodetavasti oli tegemist tuletaltsutajaga, mitte mõne teisest rassist või hoopistükkis tavainimesega, kes võis ennast niimoodi veel põlema panna.

OT: Gaby "napp" riietus:

Spoiler:

Vahepeal oma tegevust katkestades ja käega higi laubalt pühkides jõi tüdruk limonaadi, et siis hetk hiljem uuesti poos sisse võtta ning tuld võimalikult kaugele lennutada. Tal õnnestus lontidega tegelikult juba päris kümne meetri kaugusele saada, kui hästi läks, aga täpsemini tuli ikkagi pigem välja viie meetri peal, alates sellest kippusid londid kõveraks minema ning kursilt kõrvale kalduma.
Peagi ta aga tüdines nendest ning lõi tulest umbes jalgpalli suuruse palli ja keerutas seda igat pidid ning tegi sellest vahepeal ka väiksemaid kuule mis ta pea ümber keerlema jäid nagu planeedid päikesesüsteemis, kuigi kõik pallid olid ühel kaudusel ja ühe rivi peal.
Tavalises olukorras poleks tüdruk kunagi nii teha söandanud ja eelmisel korral kui tal üldse mängimiseks rohkem aega ja sobivat kohta oli, oli ta pannud selga fliisi. Pärast oli pluus olnud üpris auklik ja kasutuskõlbmatu. Samuti ei sobinud pikad varrukad. Tüdruku käed talusid rohkem kuuma kui riie, mis kippus kas ära sulama või põlema minema, sõltuvalt sellest, millega oli tegu.

Gaby jalutas pisut lähemale, et näha, kellega tegu. Kui ta nägi panga servast kahe-kolme meetri kaugusel Emily-t seismas ja leekidega mängimas, ohkas ta kergendatult. Kuigi Emily oli uustulnuk, ei uskunud Gaby, et ta võiks ennast kogemata põlema panna vms. Vähemalt ei olnud tegemist mõne teisest rassist või hoopistükkis tavainimesega, kes žongleeris põlevate rõngastega vms. Kui tüdruk veel Eestis elas, oli ta seal paar korda ka tširkuses käinud ja seal oli niisuguseid hulljulgeid žonglööre rohkem kui küll.

Peagi tüdruk lõpetas uuesti. Ta oskas üpris hästi tulest kõikvõimalike kujundeid teha ja neid igale poole laiali pilduda, kuid vee aurustamise või ainult mingi kindla objekti põletamine lõppes tavaliselt suurema tulekahjuga, rääkimata leekidest, mis ei põleta. Ta oskas neid luua, aga suutis need alati ära rikkuda, nii et lõpuks pani ikkagi midagi põlema.
Pöördunud, et jälle limonaadi juua pillas tüdruk pudeli maha, kui märkas kuu valguses mingit naise siluetti, mis ei olnud temast väga kaugel. Kuna võõra hoiak tundus tuttav, korjas tüdruk oma pudeli uuesti üles ning kallutas kogu poole vaadates pead, mida ei pruukinud olla näha.

Gaby mälestus nende esimesest kohtumisest Emily-ga oli niisama värske kui hommikune kaste. Kuid see mälestus oli üsnagi ebameeldiv. Tüdruku hääl justkui kummitas vahetevahel Gaby-t. "Kas sa oled loll või sa mängid lolli? Kas sa oled loll või sa mängid lolli?" kumisesid Emily sõnad tüdruku peas. Gaby tuli oma mõtetest taas välja ja taganes võpatades paar sammu. Ta ei kartnud Emily-t, kuid ei tahtnud oma mällu veel ühte ebameeldivat mälestust seoses temaga.

Emily märkas, kui kogu liikuma hakkas. Tüdruk polnud jätkuvalt välja mõelnud, kes seal seisis, nii et kui ta oli limonaadist lonksu võtnud otsustas ta küsida. "Libahunt?" mine tea, tuli äkki oma sokki otsima? Eemisel ööl oli täiskuu olnud, võis ju vabalt nii olla. Emily ainult kahtles, kas libahundid üldse päriselt olemas olid, kuid kui arvestada seda, et neelajad olid nagu vampiirid siis võisid muundujad olla vabalt nagu libahundid.

Gaby astus silmi pööritades varjust välja. "Pole ma mingi libahunt," torises ta. Libahundiga polnud teda varem segi aetud, aga eks väljas oli kottpime ja tüdruk seisis veel varjus kah.

Tal on natuke raske varjus seista, kui väljas on kottpime, selle pärast, et siis nagunii pole väga mitte midagi näha, kui kellegiga just ninapidi koos ei juhtuta seisma?
"Mis asi sa-" alustas Emily enne kui väikese tulukese tekitas, et võõras paremini näha. "Oh." pomises tüdruk kergelt võpatades, kui ta märkas Gabriellet. Blondiin oli rohkem tundunud kellegi sellisena, kes öösiti pigem linna piires ringi hulgub, mitte sellest nii kaugele ei roni, kuid ilmselt oli Emilyile lihtsalt valesti tundunud.

Kuuvalgus, tänavavalgustus vms... "Mitte MIS, vaid KES," parandas Gaby ja jalutas päris panga servale. Ta jalge eest varises natuke kaljut ja kukkus alla kuristikku, mis sundis tüdruku võpatades paar sammu taganema.

Miks pangal mingi tänavavalgustus peaks olema? Kuuvalgus, njah, võib-olla tõesti. "Vabandust, kes." porises Emily. "Vesi sind sinna kukkudes ei päästa." arvas Emily kulmu kortsutades. Tal polnud plaanis targutada, kuid tahtmatult kukkus see niimoodi välja.

"Päästaks," vastas Gaby. "Aga mul ei ole tõepoolest tahtmist märjaks saada. On öö ja ma olen niigi napilt riides." Märjaks saamisele mõeldes väristas tüdruk õlgu. Pealegi teadis ta, et pank on varisemisohtlik ja oskas sellega iga kell arvestada.

Emily kehitas selle peale lihtsalt õlgu. Kui päästaks siis päästaks. Tuli igatahes ei päästaks, selles oli ta kindel ja ta hoidis panga servaga piisavalt suurt vahemaad, et mitte kuhugi kukkuda või mitte kuhugi lükatud saada. "Miks sa siis oled napilt riides?" uuris Emily. Vahest ta oli väsinud ja selle pärast rääkis kummaliselt.

"Poleks arvanud, et väljas nii külm on," vastas Gaby, kuigi see võis kõlada naeruväärselt, sest Gaby oli ju siiski Põhjamaa inimene... Aga Emily seda ju nkn ei teadnud.

"Kui sa nii ütled." ega Emily ise ka teab mis paksult riides ei olnud. Avanud suu, et teha kuuldavaks üks terav küsimus sulges tüdruk selle uuesti. Talle oli juhuslikult meenunud, et see ei puutunud nagunii temasse. Otsustanud, et ta ilmselt ei saa oma üritusega veel niipea jätkata istus ta lihtsalt maha ja jõi veel limonaadi. Ta oli äärmiselt viisakas, aga väga ei olnud nagu tuju jooki ka Gabriellele pakkuda.

Ega Gaby poleks nkn tahtnud teistega samast pudelist juua... Pisikud, pisikud, you know... Niisiis oli ta lausa rõõmus, et Emily ka talle limpsi ei pakkunud, sest siis oleks jällegi olnud ebaviisakas ära öelda.

Mitte, et seal väga vahet oleks olnud, kas nad on viisakad, või mitte? Kui pudeli põhi juba vaikselt paistma hakkas otsustas Emily, et ta rohkem ei taha ning keeras pudelile korgi peale. "Sul külm ei ole nii või?" küsis ta siis lõpuks. Õues oli siiski üpris jahe ja tal endal hakkas juba pisut külm.

Gaby lõdises juba üle terve keha ja imestas, et tüdruk veel küsis, kas tal on külm? "O-on," kokutas ta lõdisedes.

"Miks sa siis kuhugi sooja ei lähe?" küsis Emily. Ta tõesti ei olnud märganud, liiga ametis joomisega. Kui ta oli kuskile maha istunud (?) siis nüüd ta igatahes ajas end püsti ta kortsutas jälle kulmu.

"Sul endal ei ole külm või?" küsis Gaby. Küsimusele muidu ei vastata küsimusega, aga no Gaby lihtsalt ei osanud sellise küsimuse peale midagi vastata.

"Natuke, aga ma olen tuletaltsutaja." lausus Emily. Kui väga külm hakkab, siis on isegi algajad võimelised endale sooja tegema.

"Palun tee mulle natuke sooja," palus Gaby. "Aga vaata, et sa mind põlema ei pane, kuigi... Mina olen ju veetaltsutaja, nii et pane mind kasvõi põlema, peaasi, et ma natukenegi sooja saan."

"Tead, juuksed põlevad mõnikord väga kiiresti.. Sa võiksid hetkega kiilas olla.." seletas Emily ettevaatlikult, kuid tegi hetkepärast ühe pisut suurema tulekuuli kui need pisikesed leegikesed millega ta tavaliselt valgust tekitas. Midagi lõkke laadset oleks ilmselt parem kui mitte midagi.

Gaby tundis, kuidas tal hakkas soe. Lausa palav. "Aitäh," tänas ta Emily-t ja kui tal juba nii palav hakkas, et nahk märjaks tõmbus, kustutas ta leegid veega.

"Nüüd oleks parem idee linna tagasi minna. Kohe hakkab uuesti külm, eriti märja nahaga." arvas Emily kes oli vahepeal oma peaaegu tühja pudeliga maha istunud.