Kummitused kummitavad.

Ryan lendles mööda metsa ringi. Ta polnud kaua selles metsas viibinud. Kunagi oli see ta meelispaik. Õnnetusele mõeldes läks poisi tuju nulli. Tüüp leidis ühe hea puu ning ronis sinna otsa. Vaade oli küll väga kehva, aga poiss ei hoolinud sellest. Ta võttis taskust suitsupaki ja hakkas suitsetama. Alguses ajas see teda natuke köhima, kuid varsti läks üle.

OT: Sammy.

Samantha lendles niisama metsa ja vaatas siin ringi. Mõne aja pärast ta hakkas tasakesti kõndima hoopis. Talle see lendamine või siis lendlemine ei meeldinud tegelt eriti. Sammy oli selles metsas esimest korda ja raudselt ta suudab ka ära eksida kuna tema orinteerumis oskus on peaaegu et null.

Ryan hüppas alla ja hakkas niisama kõndima. Ta suitsetas oma suitsu ära ja viskas koni maha, mis on tegelikult ülimalt paha käitumine. Aga see oli kustunud koni, põlema ei lähe siiski midagi. Poiss otsustas enda vastupidavuse proovile panna ning hakkas mööda metsa siis kiiresti jooksma. Järsku koperdas ta aga millegi otsa ning ehmus. Ta oli mingile olendile otsa jooksund. Poiss ajas end püsti. Ta oli mingile tüdrukule otsa hoopis otsa jooksund. Ja veel ilusale.

Samantha kõndis metsas ringi ja siis jooksis järsku keegi talle otsa. Sammy vaatas tema poole ning ei öelnud midagi. Tüdruk ajas ka end püsti ning siis pühkis oma kleidi purudest vms. puhtaks.

'' Oh... vabandust '' ütles poiss lõpuks ja keeras pilgu ära. '' Ma ei pannud sind tähele ... '' Ryan vaatas taas tüdrukut. Ta polnud elu sees oma silmaga korealast näinud. Tüdruk oli tõesti kena. '' Kuidas su nimi on ? '' küsis poiss lihtsalt. Ryan tahtis kuidagi teemat oma otsajooksmise kohmetusest muuta.

"Po..le.. hul..lu," lausus Samantha veidikene kokutades. Ta polnud eriti harjunud poistega rääkima ega üldse rääkis ta kellegiga viimasel ajal harva. "Samantha," lausus ta siis oma nime kui see poiss oli seda küsinud.

'' Ma olen Ryan, '' ütles poiss siis ja jäi tüdrukut vaatlema. Teda näris uudishimulikkus. '' Mis rass sa oled ?'' küsis ta põnevil olles.

"Mitte elavate kirjas," lausus Samantha. Talle miski pärast ei meeldimud sõna kummitus ega ka tema enda rass. Samas ta lootis, et poiss suudab aru saada mida ta mõtles sellega.

Ryan tõmbus kergelt eemale. Aga hästi natuke ja märkamatult. Ta lihtsalt ehmus. Nii ilus tüdruk ja kummitus ? '' Sama siin, '' ütles poiss siis ja vaatas ringi. '' Päike hakkab loojuma, jama, mulle ei meeldi see aeg. ''

"Ega mulle ka mitte," lausus Samantha ning ei teinud sellest välja, et poiss ehmus. See oli nii tavaline reaktsioon kui saadi teada, et ta pole inimene vaid kummitus.

Ryan tundis, kuidas külmus hakkas ta keha läbistama. Ta tõega vihkas päikeseloojanguid. Ja miks see päike nii ruttu pidi looja minema ? Külmus ronis mööda keha ülesse ja päike kadus samal ajal. Ryan viskas pilgu Samanthale. Ka tema muutus.

Samantha jh muutus ka. Ta vihkas seda aga see oli osa tema elust, ei saanud midagi parata. Tedagi läbis see külmus kehas. Sammy ohkas vaikselt.

Lõpuks oli päike kadunud ja väljas valitses pimedus. '' Mis sa nüüd teed ? '' küsis poiss ja kergendas end veidi maast kõrgmale. Kummitusena olles oli tema jaoks imelik kõndida, aga noh, harjumise asi. Ryan silmitses tüdrukut. '' Mis sind hauda viis ? '' küsis ta siis.

"Ma ei tea, mida ma veel teen, ilmselt uurin niisama seda ümbrust siin," lausus Samantha vaikselt. Neiu aga seisis endiselt veel kahel jalal. "Tulekahju," vastast ta lühidalt sellele teisele küsimusele. "Sind?" päris Sammy poisilt.

"Oh.. vaeseke..." ütles Ryan kaastundlikult. "Ma käisin varem siin koolis. Meil oli koolireis ja me läksime kõik lennukiga, ainult Amy ja mõned, kes lõpetasid, jäid maha. Ja siis kukkus lennuk alla ja voilaa..." rääkis poiss teisele kummitusele. Selle meenutamine tegi alati haiget.

Ega selle tulekahju meenutamine teeb ka Samanthale haiget. "No selles tulekahjus suri ka mu ülejäänud perekond, neist ma ei tea enam midagi," lausus Sam suhteliselt kõrval toonil ning vaatas niisama kuskile kaugustesse. Ta lootis, et ta ei hakka nüüd siin nutma.

Ryan võttis tüdrukust kinni ja toetas teda. "Vabandust, kui ebameeldivust tekitasin."

"Pole midagi, ma lihtsalt pole selle eluga veel harjunud. Ma tunnen lihtsalt neist puudust, ei midagi muud," lausus Samantha vaikselt ning vaatas poisi poole.

" Eks see lein ole üks jube asi jah... " sositas Ryan. Ta viis samuti pilgu tüdrukule ning kui nende pilgud kohtusid, naeratas poiss väikselt.

"On tõesti," sosistas Samantha vaikselt ning temagi naeratas korraks vaid. Ta ei naera enam eriti peale seda õnnetust.

Ryan lasi tasakesi tüdrukust lahti. " Mul on kuidagi jahe täna olla. Tahaks sooja minna. Kuidas sinuga lood on ?" küsis poiss.

"Ega on jh, lähme," lausus Samantha vastuseks.

"Aga kuhu täpsemalt ?" küsis Ryan, kui nad vaikselt metsast minema hakkasid kõndima.

"Mina ei teagi siin ühtegi kohta peale koolimaja ja metsa veel," lausus Samantha vaikselt ja see oli täiesti tõsi.

" Noh, kui sa tahad, siis me võime ka linna Mc'Donalds'i DriveIn-ist läbi sõita. Mul on auto," ütles Ryan. " Lihtsalt, et siis tuleb jääda tagasihoidlikuks, sest kokkupuude linnainimestega, pimedas, kui oleme alles kummitused, ei pruugi just kõige meeldivam olla."