Gaby ja Emily 1. kohtumine

Gaby jalutas metsas. Ta tahtis natuke aega üksinda olla ja metsas ei paistnud küll kedagi peale Gaby enese ja siinsete elanike, kelleks olid metsloomad, linnud ja putukad, olevat. Ümberringi oli kõik vaikne, ainult puud kahisesid ja aeg-ajalt tõusis mõni lind oksalt lendu. Aeg-ajalt Gaby seisatas ja tegi mõne ülesvõtte. Näiteks sattus ta täiesti juhuslikult peale ühele rähnile, kes toksis ühte puud, tahtes sealt ilmselt mõnda mõnusalt prisket ja mahlakat kooreüraskit kätte saada, ja otsustas seda jäädvustada.

Emily oli jälle väikesele tuurile metsa läinud. See kord ei olnud põhjuseks päikeseloojang ega tõus. Ta lihtsalt oli ühe oma oivalistest sallidest suutnud sinna maha jätta . Loodetavasti polnud hommikune kaste ja loomad seda eriti ära räsinud. See oli soe sall, nagu ka kõik ülejäänud tema sallid.
Tüdruku käed olid sügaval ta teksade taga taskutes ning pea oli kuklas. Viimati oli ta jälle puu otsa roninud, oli tõenäoline, et ka sall oli seal, kuid siiski võiks see olla ka alla kukkunud, nii et tüdruku pilk liikus aeg-ajalt ka maapinnale. Eriti pärast seda, kui ta suur hall alussärk ühe oksa külge kinni jäi ja tüdruku peaaegu ninali tõmbas.
Parasjagu oli soe, nii et Emily polnud näinud vaeva mõne soojema pluusi kaasa vedamisega. Tal polnud plaanis metsa eriti kauaks jääda, kuid mida sügavamale ta jõudis seda lootusetum tundus see sall kunagi üles leida. See oli olnud ilus pikk musta-halli kirju sall. Villane. Ilmselt puu lehti ja oksi täis.

Gaby lõpetas just nende piltide, mis ta juba selle ajaga oli jõudnud klõpsida, vaatamise ja märkas siis eemal ühe puu kõige madalama oksa küljes kellegi salli. Sall oli musta-halli kirju ja nii pikk, et selle mõlemad otsad puudutasid maad. Gaby ei teadnud, kellele see sall kuulus ja ta otsustas selle sinnapaika jätta. Kuigi tüdrukul endal ei olnud väga palju salle ja talle oleks üks marjaks ära kulunud, tundus salli endalevõtmine talle kuidagi ebasünnis. Pealegi oli sall määrdunud ja hommikusest kastest läbimärg ning peagi avastas Gaby, et selles oli ka paar väikest auku ja ka mõni suurem auk. "Sellest ei saa vist niikuinii enam asja," arutles Gaby endamisi. Puuoksal istus üks pöialpoiss (lind) ja tüdruk klõpsis linnust paar pilti.

Mõne aja pärast, kui tüdruk jälle pilgu taevalt tagasi alla pööras avastas ta, et oli ilmselt liiga sügavale metsa jõudnud. Igatahes neid kõrgeid ja vanu puid milleni ta jõudnud oli nägi ta elus esimest korda. Oletanud, et ta oli kogu aja täiesti otse kõndinud pööras tüdruk lihtsalt ringi ja hakkas sama targalt tagasi kõmpima.
Peagi jõudis ta uuesti tutavamate puudeni ning pööras siis suvaliselt ühe noore kase juurest vasakule. Aega tal veel oli, nii pea ei kavatsenud ilm ilmselt külmaks minna, ja kui ka oleks kavatsenud, siis ta oleks ilmselt jõudnud metsast välja enne, kui ta ära oleks külmunud. Või oleks siis metsa põlema pannud. Nii saab ka sooja, ükskõik kui julm see siis ka ei olnud.

Gaby kõndis aeg-ajalt pilte klõpsides edasi. Korraga põrkas ta kellegagi kokku. Gaby kukkus istuli ja fotokas kukkus tema käest maha. Gaby-l läks mõni hetk taipamaks, mis juhtus. Ta tõusis vaikselt oiates püsti ja nägi enda ees seismas üht lühikest kasvu pikkade ja tumedate juustega tüdrukut. Gaby võttis maast oma fotoaparaadi, veendus, et sellega ei olnud midagi tõsist juhtunud, ja riputas selle siis endale kaela tagasi.

Tegelikult Emily ei seisnud enam. Ta ei sesinud kunagi peale seda eriti kaua, kui kellegil oli tekkinud tahtmine talle otsa joosta. Vaata kui pisike ja kleenuke ta oli. Otseloomulikult oli tüdruk selili maas ja üritas taevast vahtides aru saada, mis täpselt juhtunud oli. Mõne aja pärast, kui tal enam hing kinni ei olnud ajas ta ennast istuli ja vaatas üllatunult mingile võõrale otsa. Kahtlemata oli tollel äärmiselt tore niisama silmad kinni joosta. Muud seletust ei suutnud Emily välja mõelda. Nii pisike ta nüüd ka ei olnud, et teda näha ei oleks võinud.

"Hei," lausus Gaby. "Sulle vist meeldib niisama taevasse vahtida? Igastahes, mina olen Gabrielle, kutsu Gaby-ks." Gaby võlus tüdruku pea kohale väikese vihmapilve.

Edit: muutsin su anyway ära, kuna nad räägivadki ju inglise keeles - amy

"Mulle.. Misasja? Meeldib?" tüdruk jõllitas teist mõne hetke uskumatult. Tavaliselt nagu paluti vabandust, kui keegi siruli joosti või ulatati vähemalt käsi, et püsti aidata. Siiski sai Emily oma üllatusest üpris kiiresti üle ning ajas end püsti. Sellest vihmapilvest ei osanud ta midagi arvata, kortsustas ainult kulmu. "Väga meeldiv sinuga tutvuda." lausus Eriz mõrult võõrast kahtlevalt silmitsedes.

"Sinuga samuti," vastas Gaby samuti mõrult. "Kuigi sa pole ennast mulle veel tutvustanudki." Ega Gaby polnud selles süüdi, et keegi talle otsa jooksis.

Tegelikult oli Gaby Emilyile otsa jooksnud. Emily oli jumala rahulikult kõndinud, ta polnud kuhugi jooksnud. Tüdruk kortsutas kulmu. "Emily." lausus ta. Talle ei meeldinud märjaks saada, seega ei tundunud eriti tark hakata ülbitsema kellegiga kes ta märjaks teha võib.

Gaby polnud ka kuhugi jooksnud. Ta võlus enda ümber kaitsva veest "palli", juhuks kui Emily peaks valdama tule elementi ja üritama seda tema peal nö "demonstreerida", nagu ta just ise oli teinud.

"Kas sa mängid lolli või sa oled loll?" küsis Emily astudes mulli sees olevast tüdrukust põlastavalt eemale. See väike vesi poleks Emilyt nüüd küll peatanud kui tal tõesti oleks olnud tappev vajadus oma võimeid "demonstreerida".

OT: Nüüd oskab Emily juba Gaby mõtteid lugeda? Ja see "väike" vesi... Gaby on profesionaal ja Emily algaja, seega Gaby saaks Emily-st jagu küll.

Gaby ei hakanud nii lolli ja ebaviisaka küsimuse peale isegi midagi vastama. Selle asemel kastis ta tüdruku üleni märjaks, sest temal küll oli "vajadus" neile, kes teda lolliks nimetasid, üks väike õppetund anda.

OT: Ei.

Emily pruusatas valjemini kui mõni nendest lollakatest hobustest kellega nad ratsutama pidid. "MIDA KURADIT SUL VIGA ON?!" karjus tüdruk ehmatades ära mõned linnud ja muud loomad kes läheduses juhtusid olema. Ta raputas ennast ägedalt ja kooris seljast oma märja pluusi. Tal oli täesti sügavalt savi, et tal selle all mitte midagi rohkemat ei olnud.

"Mis elementi sa valdad?" küsis Gaby rahulikult.

Emily ei vastanud vaid sülitas võõra jalge ette väänates otsustavalt välja oma pluusi ja see järel juukseid. Mille pärast ta vastama oleks pidanud mingile tropile kes ta heast peast täiesit märjaks kastis? "Oled sa mingi jumal enda arust või?" pressis tüdruk siiski läbi hammaste, kui ei suutnud enam end tagasi hoida.

"Ma olen lugenud raamatut "Elementide tunnused". Sa oled tuli, mis? Siis oleksid sa võinud end lihtsalt ära kuivatada, selle asemel et mind sõimama kukkuda," turtsatas Gaby.

Saatnud võõrale viimase alt kulmu pilgu pani tüdruk endale oma pluusi uuesti selga ning pöördus seejärel otsustavalt minekule. Ju ta ostab endale uue salli.

Gaby mõtles, et võib-olla see oli Emily sall... nüüdseks muidugi juba üks auguline kalts. Gaby klõpsis Emily-st, kelle riided ikka veel natuke veest tilkusid, fotokaga paar pilti ja kihistas siis nende üle naerda. Seejärel asetas temagi end minekule.

OT. Nele,, sa pead ikka igaüht halvustama? Esiteks: Sina pole emily, seega sina ei otsusta ja peale selle me oleme juba aru jah saanud, et sa siin mõtled uusi "leveleid" ja oskusi välja. Kus on kirjutatud,et algaja oskab kuivatada? Pff.. + see et sa tunned elemendi ära = oskused nagu see et sa pidavat loomadega rääkima, mis on foorumis keelatud. Ja see ka et sa mõtled et sul on õigus kõik väljamõelda, nt see, et sa jõudsid briani vms öökasse ette ja siis tood põhjenduseks , et teemaalgatajal on selleks luba. Vabandage väga aga sellle kõik sa mõtled ise välja, see ajab lausa naerma.